Mis on mõisteline test?

Mõistelisteks testideks nimetatakse spetsiifiliste füüsikateemade mõistmistaseme hindamiseks mõeldud ning teaduslikult välja töötatud kontrollmeetodit. Terminit „mõisteline test“ kasutatakse kõigi selliste teadusel põhinevate hindamismeetodite jaoks, milles mõõdetakse kontseptsioonide mõistmist – see ongi antud termini kõige sagedamini kasutatav tähendus.

Mõistelised testid on mõeldud õpetamisefektiivsuse mõõtmiseks, hinnates selleks õpilaste poolt omandatud keskmist teadmiste hulka – seega on üksiku õpilase tulemuse asemel olulisem kogu klassi terviktulemus.

Enamus mõistelisi teste on valikvastustega, kuid lisaks leidub mitmeid (ligikaudu 4) kõrgema taseme teste, mis koosnevad vaid avatud küsimustest, ning ka mitu (ligikaudu 5) sellist testi, mis koosnevad peaasjalikult valikvastustega küsimustest kuid sisaldavad ka avatud küsimusi. Avatud küsimusi hinnatakse tavaliselt kindla juhise abil, mistõttu nende hindamine võtab keskmiselt rohkem aega kui valikvastustega testide hindamine. Siiski annavad avatud küsimused õppejõule võimaluse hinnata õpilaste mõistmise taset rohkem süvitsi.

Milleks mõistelisi teste kasutada?

Tänu mõisteliste testide koostamiseks vajalikule hoolikale eeltööle on tegu unikaalse hindamisviisiga, mis põhineb õpilaste keelekasutusel ning sisaldab õpilaste endi ideid. Tihtipeale arvavad õppejõud, et küsimused on liiga lihtsad, ning on õpilaste kehvadest tulemustest üllatunud. Õpilaste igapäevaste ideede ning loomuliku keelekasutuse lisamine valikvastustega testidesse eeldab õpilastelt heade tulemuste saavutamiseks teemakohaste ideede süviti mõistmist. Nendest põhjustest tulenevalt on mõistelised testid viimase 20 aasta jooksul füüsikaharidust tugevalt mõjutanud.

Tulemused näitavad, et teaduspõhised õpetamismeetodid – seehulgas interaktiivsed meetodid – viivad õpilaste poolt kursuse jooksul omandatud teadmiste hulga märgatava kasvuni. Just seetõttu on mitmed füüsika õppejõud otsustanud kasutada mõistelisi teste ning kohandanud radikaalselt oma õpetamismeetodeid: traditsioonilised loengud asendatakse tulemuspõhiste interaktiivsete, kaasavate meetoditega.

Mõisteliste testide kasutusviisid

Mõistelised testid võimaldavad õppeasutustel ja õppejõududel tulemusi standardiseeritult võrrelda ning õppejõud saavad jälgida oma õppemeetodide efektiivsuse muutumist ajas. Tänu nendele testidele saate vastata sellistele küsimustele nagu „Milline on minu õpilaste tase võrreldes teiste omavanustega?“ või „Kuidas mõjutas minu õpetamismeetodite muutmine minu õpilaste tulemusi?“ Kõik mõistelised testid on hoolikalt koostatud ja järeleproovitud, tänu millele võite olla kindlad, et Teie õpilaste tulemused peegeldavad (keskmiselt) nende arusaama füüsikast ning et küsimuste valest vormistamisest tulenevaid tõlgendusvigu ei esine.

Peamiselt kasutavad mõistelised testid valikvastustega küsimusi, mistõttu nende hindamine on lihtne, kuid sellest formaadist tulenevalt võivad õpilased õige vastuse lihtsalt kogemata valida ning ei pruugi vastavaid füüsikalisi teemasid tegelikult mõista. Sellest piirangust tulenevalt esitavad Teie õpilaste testitulemused testitavate teemade mõistmise ülempiiri. Kuigi õige vastuse kogemata valimine on võimalik, on õppejõud hoopiski märganud, et õpilaste tulemused on tihtipeale madalamad kui huupi pakkumisest tulenevalt oodata võiks. Seda seetõttu, et valikvastuste peibutusvariandid on õpilaste jaoks atraktiivsed, põhinedes nende endi mõtteviisidel ja sõnastusel. Lisaks kasutavad õppejõud oma õpetamismeetodite efektiivsuse hindamiseks eel- ja järeltestide tulemuste vahelisi erinevusi (st punktiskoori absoluutkasvu, normaliseeritud kasvu või efekti suurust) ning mitte tulemusi endid. Kui tulemused oleksid huupi pakkumise tõttu veidi kallutatud, kaotaks erinevuste hindamine selle efekti mõju ning võrdlustulemused osutuksid ikkagi tõesteks. Kuigi kõrged punktitulemused või eel- ja järeltestide vaheline punktskoori kasv ei peegelda tingimata tõsiasja, et õpilased on „piisaval hulgal“ või „palju“ uusi teadmisi saanud, näitavad madalad tulemused üpriski veenvalt, et uute teadmiste hulk on kasin.

Kuigi mõistelistel testidel on mitmeid kasutusviise, pole need mõeldud muude hindamismeetodite - seehulgas eksamite, kodutööde, klikker-küsimuste, õpilastega arutlemise jne – asendamiseks. Kehtib tõekspidamine, et mõistelisi teste tuleks kasutada koos teiste hindamismeetoditega: nii moodustub õpilaste tulemustest ning Teie õpetamisefektiivsusest selgeim pilt. Mõistelised testid ei mõõda teisi olulisi õppimisega seotud aspekte, seehulgas näiteks õpilaste matemaatikaoskusi, kursuses sisaldunud kuid mõistelises testis mitte esinenud kontseptsioone, füüsika õppimise kohta käivaid uskumusi ning probleemide lahendamise oskusi.

Tegelikkuses võivad mõisteliste testide küsimused osutuda õpilaste jaoks keerulisemaks kui tavalised, peatükkide lõpus toodud ülesanded, sest need eeldavad teema süviti mõistmist. Paljud õpilased lahendavad peatükkide kokkuvõtte-ülesandeid erinevate õpitud algoritmide abil ning ei saa tegelikult aru, miks nad midagi teevad. Mõistelistes testides häid tulemusi saavutavad õpilased lahendavad tavaliselt edukalt ka nö traditsioonilisi ülesandeid, kuid vastupidine alati ei kehti10. Lisaks leidub tõendeid selle kohta, et mõistelistes testides hinnatavatele alusteadmistele keskendumine toob endaga kaasa ka traditsiooniliste ülesannete lahendamise oskuse paranemise.

Kuidas mõistelisi teste koostatakse?

Head mõistelised testid erinevad tavalistest eksamitest selle poolest, et nende koostamine hõlmab endas füüsikahariduse ekspertide poolt läbi viidavat laiaulatuslikku uurimus- ja arendustööd, tänu millele võite olla kindel, et küsimused põhinevad õppejõudude jaoks olulistel teadmistel, et võimalikud vastusevariandid põhinevad õpilaste tegelikel mõttemalmidel ning on nende jaoks loogilised, ning et õpilaste tulemused esitavad usutavalt nende mõistmise taset. Mõistelise testi koostamise protsessi võib üldjoontes jagada järgmisteks sammudeks:

1. Õpilaste mõtete kogumine mingi teema kohta, tavaliselt intervjuude või kirjalike avatud küsimuste abil; kogutud ideede vaheliste ühiste joonte leidmine.
2. Õpilaste ideede ning sõnastuse kasutamine küsimuste ja vastuste koostamisel; valed vastusevariandid põhinevad õpilaste seas kõige sagedamini esinenud valearusaamadel.
3. Küsimuste testimine uue grupi õpilastega veendumaks, et õpilased valivad õiged vastused õigetel alustel. Õpilased kirjeldavad testile järgneva intervjuu käigus iga küsimuse vastamiseks kasutatud mõttekäiku.
4. Küsimuste olulisuses ning vastuste õigsuses veendumine: testi läbivad ka oma ala eksperdid.
5. Küsimuste parandamine vastavalt õpilaste ja ekspertide tagasisidele.
6. Mõistelise testi esitamine suurele hulgale õpilastele veendumaks, et tulemused on erinevates kursustes ja õppeasutustes korratavad. Vastuste statistilise jaotuse kontrollimine ning erinevate statistiliste meetodite kasutamine testi usaldusväärsuse kinnitamiseks.
7. Küsimuste parandamine vastavalt leitud andmetele.

Tänu sellele aeganõudvale areguprotsessile on tulemuseks usaldusväärsed testid, mille abil saame võrrelda õpetamise kvaliteeti erinevates kursustes ja õppeasutustes.