Albert Einstein avaldas 1905. aastal neli teoreetilist artiklit, mis on teadusajaloos nii palju kuulsust kogunud, et seda aastat on hakatud lausa imeväärseks (annus mirabilis) nimetama. 2005. aastal, kui sellest tähelepanuväärsest saavutusest möödus sada aastat, tähistati rahvusvahelist füüsika aastat meenutamaks nende kaasaegse füüsika loomisele oluliselt kaasa aidanud tööde ilmumist.

Aastail 1902 – 1909 töötas Einstein Šveitsis Berni patendibüroo ametnikuna. Tal ei olnud sel ajal eriti head võimalust teadusajakirjade lugemiseks ja polnud ka kuigi palju kolleege, kellega oma teaduslikke ideid arutada. Siiski oli tolleaegne füüsika tippajakiri kättesaadav ja mõned lähemad sõbrad käisid Einsteini juures füüsika ja filosoofia probleeme arutamas.

Neli imelise aasta artiklit käsitlesid footoneid, Browni liikumist, massi ja energia seost ning erirelatiivsusteooriat. Tänapäeval kiputakse arvama, et iga töö neist neljast olnuks Nobeli preemiat väärt, relatiivsusteooria eriti. Einstein sai 1921. aasta Nobeli preemia „teenete eest teoreetilise füüsika vallas ja eriti fotoefekti seaduse avastamise eest”. Miks siis ikkagi fotoefekt, mitte relatiivsusteooria või mõni muu eriline teene? Preemia kätteandmisel peetud kõnes mainis Nobeli Komitee esimees lühidalt relatiivsusteooria ümber käivaid filosoofilisi vaidlusi ja Browni liikumise teooria vastu esimestel aastatel tekkinud suurt huvi. Massi ja energia seos jäi üldse mainimata, selle aeg polnud veel kätte jõudnud. Fotoefekti teooria ja footonite teema said palju kiitust kui teedrajavad suunad teaduses. Sel ajal tuli ridamisi esile teadussaavutusi ja avastusi, kus kvantteooria leidis eksperimentaalset kinnitust ja laia rakendust. Võib arvata, et Nobeli komiteel ei olnudki valikut, mida kõige erilisemaks pidada.