Veel ühe probleemi tekitab see, et kvantefektid ilmnevad mikromaailmas, aga vaatleja jaoks tuleb mõõtmistulemus paratamatult üle kanda makromaailma. 1935. aastal tõi Erwin Schrödinger artiklis „Praegune olukord kvantmehaanikas” välja hiljem maailmakuulsaks saanud mõttelise eksperimendi, mida tänapäeval kutsutakse „Schrödingeri kass”.

„On võimalik välja mõelda isegi väga veidraid juhtumeid. Teraskambrisse on pandud kass koos järgneva põrgumasinaga (millele kass ise otseselt ligi ei pääse): Geigeri loenduris on väike kogus radioaktiivset ainet, nii vähe, et näiteks tunni jooksul võib-olla laguneb seal üks aatom, aga sama tõenäoline on, et ei lagune ühtegi. Kui laguneb, toimub loenduri torus lahendus ja relee vabastab haamri, mis purustab sinihappe pudelikese. Kui jätta kogu süsteem tunniks ajaks omaette, võib öelda, et kass on elus, kui ükski aatom pole vahepeal lagunenud. Esimene lagunev aatom oleks ta mürgitanud. Kogu süsteemi psiifunktsioon näitab, et seal on (kui lubate nii öelda) elus ja surnud kass võrdsetes osades segunenud või laiali määritud. Sellistel juhtudel on tüüpiline, et algselt vaid aatomimaailmale omane määramatus muutub makromaailma määramatuseks, mida saab lahendada otsese vaatlusega. See hoiab meid „ähmast mudelit” naiivsel moel tegelikkuse kirjelduseks pidamast. Iseenesest selles ei ole midagi segast ega vastuolulist. On vahe, kas foto on tehtud väriseva käega ja teravustamata või on ülesvõttel pilved ja uduvaalud.”

Schrödingeri näide rõhutab läbi kvantmehaanika prisma paistva maailma veidrust. Püüd kirjeldada aatomiosakeste maailma, kus vaatlemine ei ole võimalik vaatlusobjekti olekut (st kvantolekut) muutmata, viib kaugele eemale sellest maailmast, kus on kujunenud meie meeled ja intuitsioon.