J. Robert Oppenheimer oli Manhattani projekti teadusdirektor. Tehniliselt ja sõjaliselt poolelt juhatas kindral Leslie Groves. Oppie, aatompommi isa, nagu teada tunti 20. sajandi keskel, on paljudele teadlase isiklike tõekspidamiste ja riiklike huvide kokkupõrke sümbol.

Oppenheimer õppis nooruses võrdse vaimustusega loodusteadusi, matemaatikat ja keeli. Hea mälu ja keeletaju võimaldas tal korraga tegelda kreeka, ladina, prantsuse ja saksa keelega, ajendiks tihti soov lugeda huvitavaid autoreid originaalkeeles. Kogu elu huvitus ta klassikalisest ja idamaade filosoofiast.

Pärast õppimist Harvardis ja Cambridge’i ülikoolis Rutherfordi juures sai ta doktorikraadi Saksamaal ning pöördus Ameerikasse tagasi 1929. aastal. Oppenheimer oli erakordselt andekas õppejõud ja suurepärane teoreetik. California ülikoolis Berkeleys ja California tehnoloogiainstituudis töötades avaldas ta mitmeid ennustuslikke ideid, mis puudutasid neutroneid, positrone, neutrontähti – kui nimetada ainult tuntumaid. Pikka kasvu, kõhn, energiline, intensiivne, kaasahaarav, särav – need on sõnad, millega õpilased ja kolleegid teda iseloomustasid.

Teoreetilise füüsika uuringud haarasid teda sedavõrd, et ta elas tihti justkui omas maailmas, lugemata uudiseid ja kuulamata raadiot. 1930-ndate poliitilised sündmused maailmas köitsid siiski ta tähelepanu ja ta võttis väga selge fašismivastase seisukoha. 1942. aasta juunist asus Oppenheimer Manhattani projekti juhtima. Parimate teadlaste koondamine Los Alamose teaduskeskusesse on kindlasti Oppenheimeri energia ja suhtlemisoskuse teene. Lõpuks juhtis ta üle kolme tuhande töötajaga keskust, lahendades samas pidevalt teoreetilisi ja tehnilisi probleeme. Ometi ei tunnistatud tema sobivust direktori kohale alguses kuigi kergelt. Juhtimiskogemusi tal eriti polnud, tema lähedased olid seotud kommunistliku parteiga, ta polnud isegi, erinevalt teistest kandidaatidest, Nobeli preemia laureaat. Vaatamata võimude pidevatele kahtlustele ja arvatavale turvariskile oli kindral Groves siiski kindel, et paremat meest projekti juhtima pole olemas. Tagantjärele on kõik tunnistanud, et tal oli õigus.

Esimese tuumakatsetuse jälgimist meenutas Oppenheimer aastaid hiljem kahe tsitaadiga hinduismi pühast tekstist  Bhagavadgītāst: „Kui tuhande Päikese helendus sööstaks korraga taevasse, oleks see nagu kõigevägevama hiilgus.” ja „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.”

Pärast sõda juhatas Oppenheimer USA Aatomienergia Komisjoni. Vesinikupommi loomist ta algul ei toetanud, aga vaatamata kõhklustele loobus siiski otsesest vastuseisust. Kommunismihirmu laineharjal tuletati nüüd jälle meelde tema vasakpoolseid vaateid ja lähedasi suhteid kommunistidega enne sõda. Uurimine viis selleni, et Oppenheimeri luba töötada riigisaladustega tühistati, tema töö Aatomienergia Komisjonis ja vesinikupommi projektis lõppes.

Kaotanud võimaluse mõjutada teaduspoliitikat, jäi Oppenheimer ometi Princetoni Instituudi direktoriks, pidas loenguid Euroopas ja Jaapanis, ta valiti paljude ülikoolide audoktoriks ja teadusseltside liikmeks. Teda tunnustasid nii teadlased kui ka poliitikud. Praegu, kui isegi Venemaal avanevad veidi tuumasaladuste arhiivid, on üsna kindel, et kuigi Oppenheimer oli 1930-ndatel lähedalt seotud kommunistide ja kommunistliku parteiga, ei saanud nõukogude luure tema kaudu mingit informatsiooni, kuigi proovis.

1950-ndate keskpaigast alates veetis ta pikki kuid oma väikeses rannamajas Neitsisaartel, kus purjetas koos naise ja tütrega merel ning kirjutas raamatuid eetika ning moraali teemadel. Oppenheimer oli noorusest saadik ahelsuitsetaja. 1966. aastal diagnoositi tal kõrivähk ja ta suri Princetonis veebruaris 1967.