Proovime siin tunnis rääkida ühest konkreetsest lahendusest, kuidas süsinikdioksiid atmosfäärist kinni püütakse ja selles vedelkütust toodetakse. Miks me sellisest, üsna eksootilisest võimalusest üleüldse räägime? Teadagi, kliima soojenemine. Aga mitte ainult. Põhimõtteliselt jääb süsinikdioksiidi "üle" ka kontorihoonetes ... või allveelaevades ... või tehastes, kus midagi fossiilset põletatakse, loomulikult.
Aga alustame siiski traditsiooniliselt, tuletades meelde, mida enamasti juba teatakse ja mis on probleem enam-vähem kõigi arvates. Töölehe lõpus on küsimus, mis peaks olema sobilik arutelu algatamiseks.
Ehk oleks sellises tunnis paslik meelde tuletada, kuidas atmosfääris olevat süsinikdioksiidi tavapäraselt seotakse. Nagu ikka, asjad ununevad. Mõnikord ei jõua nende tähendus esimesel korral kohale.
Teadagi, looduses seovad süsinikdioksiidi taimed, näiteks puud. Teeme siinkohal ühe harjutuse.
Töölehe idee pärineb David MacKay raamatust Taastuveneriga ilma udujututa. Asjakohane lõik sellest raamatust:
Nüüd siis süsinikdioksiid püüdmine ja sellest kütuse tootmine, nii nagu seda on välja pakkunud Soome firma Soletair.
Tundi saab läbi viia kas ise materjali selgitades või paludes õpilastel läbi uurida Jaan Paaveri koostatud teksti. Mõlemal juhul võiks tunni lõpetada kokkuvõtva töölehega,
Jaan Paaveri koostatud tekst:
Slaid ise teema selgitamiseks:
Tunni lõpetuseks oleks ehk hea lasta õpilastel endil energia jäävuse seadust kasutades analüüsida tehnoloogia üldist kasulikkust ja rakendusvõimalusi. Arutelu juhtimiseks on järgnevas töölehes ka küsimused.
Sünteetilise kütuse tootmise energeetika
Kogu protsess kulutab energiat. Kuna üheks eesmärgiks võiks võtta õhust süsihappegaasi eraldamisega atmosfäärile „teenet osutada“, ei tohiks seadmete energiatarvet katta teises kohas näiteks kivisöe põletamisega elektrienergiat tootes.
Päikeseenergia salvestamine vedelkütustes
Taastuvenergia salvestamise tehnoloogiana saab kasutada ka vedelkütuste tootmist.