Nobeli preemia läks 2011. aastal jagamisele kahe kosmoloogide rühma vahel. Möödunud sajandi lõpul avaldatud töödele oli eelnenud aastaid kaugeimate supernoovade otsimist. Uuringuks kasutati üht erilist supernoovat, tüüpi Ia. Üks selline supernoova võib kiirata sama palju valgust kui terve galaktika.
Kokku leiti üle 50 kauge supernoova, nende valguse analüüs andis märku, et Universumi paisumine on kiirenev. Universumi paisumine Suure Paugu tulemusena oli selleks ajaks teada juba terve sajand. Ometi oli jahmatav avastus, et see paisumine on kiirenev. Kui paisumine jätkub kiirenevalt, siis lõpetab Universum külmumisega. Mingis hoomamatult kauges tulevikus saab Universumist väga hõre ja väga külm koht, kus praktiliselt kõik protsessid on lõppenud, kõik on jahtunud ja kustunud. Mis saab mustadest aukudest, kust
justkui midagi välja pääseda ei tohiks ja mis seega tunduvad igavesed? Arvatavasti kaovad ka need. Inglise füüsikateoreetik ja kosmoloog Stephen Hawking esitas 1974. aastal teooria mustade aukude kvantaurustumisest. Sellega kaasnevat Hawkingi kiirgust ei ole veel suudetud vaadelda. Arvatakse, et paisumise kiirenemist põhjustab tumeenergia, aga mis on tumeenergia, jääb üheks suuremaks mõistatuseks kaasaegses füüsikas. Teada on see, et tumeenergia moodustab kolmveerandi Universumist.