Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Sellest on muidugi terve igavik möödas ja ei mäleta, et ma oleks koolis füüsikat nii väga õppinud. Mul oli kooliajal kolm füüsika õpetajat, kes õpetasid kindlasti tublilt ja hoolsalt, aga eriti palju mälestusi mul füüsikaklassist pole. Olid tavalised koolitunnid ja üldse on selles eas inimesel iseendaga palju rohkem muret kui miski teadusega. Keskkooli füüsikaõpetaja suutis küll kuidagi salmisi ära näidata, et füüsikas (kenas naksakas valemis, lahedas eksperimendis, omamoodi lahendatud ülesandes) on tubli annus elegantsi, millesse võib armuda. Päriselt tõmbas mind loodus (tõmbab praegugi) ja vaimustas keemia. Meil pidid olema vene keelest tõlgitud füüsika õpikud. Olen neid nüüd huvi pärast vaadanud, aga ei tule tuttavad ette. Samas on meeles näiteks Landau ja Kitaigorodski „Füüsika kõigile” ja Asimovi „Vaade kõrgelt”. Head raamatud, tasus lugeda.

Tõeliselt kahju on astronoomiast. Astronoomia oli keskkoolis eraldi õppeaine, lõpuklassis üks tund nädalas. See lendas nii mööda, et mul pole vähimatki mälestust jäänud. Kuigi oli ju teada-tuntud kosmosevaimustuse aeg. Läks mitu aastakümmet, kui jäin täiesti juhuslikult loojuvat Kuud vaatama ja taipasin, et ma ei tea sellest mitte midagi.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Üks lugu on küll meenutada. Esimesel õpetaja-aastal oli üks kaheksanda klassi poiss, kellel oli nii palju isiklikke, sotsiaalseid ja perekondlikke probleeme, et ta koolitööga kohe sugugi hakkama ei saanud. Igaveseks saladuseks jäänud põhjustel ilmus see poiss teise veerandi lõpus järeltööd tegema. Olukord oli täiesti lootusetu, sest ta oli üldse väga vähe kohal käinud ja polnud algusest peale vähimatki huvi ilmutanud. Ei mul ega temal polnud aimugi, mida ta saaks järgi teha. Aga ta paistis rahumeelne ja võib-olla isegi motiveeritud. Ja siis me lahendasime temaga koos füüsika ülesannet ja ma näitasin, kuidas seda tehakse. Valemeid, tähistusi ja ühikuid. Ühel hetkel taipas ta, et kui on näiteks teada valem v=s/t, siis võib sellest järeldada, et s=vt ja saab arvutada ka mingit teist asja. Avastus oli nii vapustav, et tal jäi suu lahti ja silma läksid suureks kui supitaldrikud. Ta võttis oma suure üllatuse kokku, öeldes sedasi vaikselt omaette: „Assakurat!”

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Vaevalt, et midagi peab lausa pähe õppima, aga mõni valem või konstant võiks pikas koolitundide jadas meelde jääda küll. Ma olen seda meelt, et kõik võiksid õppida lugema ja veidi arvutama. Hea oleks osata mõnd võõrkeelt, teada midagi ühiskonna ja looduse toimimisest. Kõik muu, nagu tänapäeval öeldakse – sõltub. Matemaatika ja füüsika seoste, ühikute ja suuruste süsteemi, keemiliste elementide sümbolite, ainete valemite ning nimetuste jms teadmine ja tundmine teeb muidugi loodusteaduse ja inseneriala inimeste elu väga palju lihtsamaks nii koolis kui ka tööl. Praktiliselt on see möödapääsmatu. Kes kalduvad rohkem teiste elualade poole, neil omad teemad, mida nad unepealt teavad.

Kunagi ma ütlesin mõtlematult lõbusas seltskondlikus vestluses, et haritud inimene teab peast vee tihedust. Tekkis piinlik vaikus. Olen seda hiljem hästi paljude käest küsinud. Ma üles ei kirjutanud ja seega statistikat ei ole. Tunde järgi ütlen, et neid, kes ilma vihjeteta kohe peast vee tiheduse koos ühikuga ära ütlevad on alla poole. Kaheksandikke, kellele ma olen tiheduse teemat õpetanud, on kindlasti üle viiesaja. Võiks ju loota, et neile õnnestus see oluline teadmine külge harjutada, aga parem ma ei taha teada.