Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolis olid füüsika tunnid igavad, kõik ootasid, kunas küsimine läbi saab, et siis sai hakata oma asjadega tegelema. Mina mängisin tavaliselt pinginaabriga kaarte, vähemalt abituuriumis. Ma ei saa öelda, et füüsika mind ei huvitanud. Aga seda õpetati väga elukaugelt, jäi mulje, et füüsikat on vaja ainult füüsikale endale. Tehti küll kaunis palju katseid, aga nende seletus jäi reeglina arusaamatuks. Näiteks on mul siiani meeles, kuidas seletati polaroidi tööpõhimõtet: Kui valguslaine tuleb vastu polaroidi, mille läbilasketasand on risti valguslaine võnketasandiga, siis laine trummeldab vastu polaroidi ja sellest läbi ei saa. Kui aga läbilasketasand ja võnketasand on paralleelsed, siis valgus läbib polaroidi. See trummeldamise jutt jäi täiesti segaseks, aga paraku hästi meelde. Peamiselt pidi valemeid peast teadma. Need jäid mulle hästi meelde ja seepärast polnud ka ülesannete lahendamine raske, sest need olid sisuliselt matemaatika ülesanded, kus tuli valemisse ainult õiged arvud panna. Aga kui lugesin raamatuid nagu J. Perelmani „Huvitav füüsika“, siis oli kõik selge ja väga põnev. Püüdsin ka ise katseid teha. Mäletan, et raamatus „Noor elektrik“ soovitati elektrilaengute vastastikmõju uurida leedripuust kuulikeste abil. Meil õues kasvas leedripuu. Lõikasin sealt ühe parajalt jämeda oksa ja hakkasin sellest kuule välja lõikuma. See ei õnnestunud kuidagi, ainult lõikasin noaga näppu. Jäidki elektrostaatika katsed tegemata. Sellised raamatud tekitasid tõsise huvi füüsika ja looduse ning tehnika seoste vastu. Ja see huvi pole kuhugi kadunud. Paraku jätkus füüsika elukauge õpetamine ka ülikoolis. Ikka tuli välja, et füüsikat on vaja peamiselt selleks, et järgmistest kursustest aru saada. Teooria kinnitamiseks näidati palju katseid ja neid seletati paremini kui koolis, aga seos loodusega piirdus ikka ainult mõne näitega, mis tõestas, et ka looduses kehtivad füüsika seadused. Ja seda, miks kehtib looduses näiteks energia jäävuse seadus, ma ülikoolis teda ei saanud. Üks mu tark kursusevend teadis, et see on järeldus aja homogeensusest. Aga miks on aeg homogeenne, ei teadnud ka tema. Olin kindel, et füüsikat saab ka arusaadavalt õpetada ja oma elu teise poole olengi pühendanud sellele, et füüsikat õppijaile huvitavaks teha.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige toredamad on alati need asjad, mille õpetamine sulle endale rõõmu pakub. Ja rõõmu pakub see, kui õppur hakkab füüsika vastu huvi tundma. Selleks on algul vaja jõuda Ohhoo – efektini. See tekib siis, kui õppur näeb midagi ootamatut, midagi, mis on üllatav. Edasi tuleb jõuda Ahhaa-efektini, mis tekib siis, kui õppur saab aru, mida ta just oli näinud. Selliseid efekte saab tekitada ka väga lihtsate vahenditega. Näiteks mõned aastad tagasi, kui uurisin oma tudengeilt (tulevased loodusainete õpetajad) milline oli kursuse kõige meeldejäävam katse, siis tunnistati selleks katse plastiliinitükiga, mis vette panduna uppus, aga laevukeseks vormituna jäi vee peale ujuma. Archimedese seaduse esitlust sellisel kujul polnud nad koolis paraku näinud. Tore on ka see, et olen õpetamise käigus saanud omale küllalt palju noori kolleege, kellega kohtumine teeb ikka tuju heaks. Mõned oma kunagised õpilased olen suutnud meelitada ka tulevasi füüsika õpetajaid õpetama.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Oleneb, mida ja kuidas pähe õppida. Kindlasti pole vaja midagi papagoi moodi pähe õppida, ilma aru saamata, mis mul peas on. Aga põhitõed tuleb meelde jätta selliselt, et vajadusel poleks vaja pikemalt arutleda. Ei ole ju mõeldav , et korvpalli või malet mängides hakkad alles mänguolukorras mõtlema, mitu sammu võid teha palli käes hoides või kuidas ratsu käib. Miks peaks füüsikas teisiti olema? Kuid see kehtib ainult neile, kes tunnevad huvi füüsika vastu. Teisi pole mõtet piinata mingite valemite, seaduste, konstantide ja muu sellisega. Neile tuleks teadvustada looduse üldised toimimise printsiibid ja kogu lugu. (12.10.2015).