Vahendid:

1. Kaks identset katseklaasi (keeduklaasi)
2. Kaks identset katteklaasi
3. Üks lühike ja üks pikk küünlajupp
4. Alkohol (metüül, etüül või isopropüül)

Protseduur:

1. Täida esimene katseklaas umbes 2/3 ulatuses veega ning teine katseklaas samas ulatuses alkoholiga. Kata anumad katteklaasiga ning ära ütle õpilastele, et katseklaasides on erinevad vedelikud.

2. Näita õpilastele kaht küünlajuppi. Aseta lühem küünlajupp esimesse klaasi ning pikem küünlajupp teise klaasi.

3. Küsi: “Miks üks küünlajupp ujub, teine aga mitte?” “Mis juhtuks, kui vahetaksin küünlajupid ära?”

4. Tõsta pikem küünlajupp esimesse anumasse ja lühem teise anumasse.

Selgitus Alkoholi tihedus on vee tihedusest väiksem, mistõttu jäi küünal vette ujuma ent alkoholiga täidetud anumas vajus põhja. Mõni õpilane võib arvata, et üks küünlajupp vajus põhja, sest see oli pikem. Küünlajuppide vahetamise järel jääb aga pikem küünlajupp ujuma ning lühem vajub põhja. See annab õpilastele suure tõenäosusega vihje sellestl, et teises klaasis on mingisugune “veider vesi.” See vedelik võib olla etüül-, metüü- või isopropüülalkohol, mille tihedused on kõik ligikaudu 0.76. Vee tihedus on 1. Tihedus on määratletud kui aine massi ja ruumala suhe R=m/V, kus R on tihedus, m on mass ja V on ruumala. See, kas miski ujub või upub, sõltub keha ja vedeliku tiheduse erinevusest. Selle demonstratsioonkatse läbiviimiseks võib kasutada mistahes vedelikku, mille tihedus on 1 ja 0.76 vahel.