Päike on tihti pilve taga. Kui see jälle nii on, siis võiks superkondensaatoreid kuidagi teisiti laadida.

Seda saabki teha - kas mõne toiteploki, patareide või akupanga abil.

Tähtis on tähele panna pinget kasutatava vooluallika klemmidel - meie kahele jadamisi ühendatud superkondensaatorile võiks rakendada kuni u 6V pinge. Vooluallikas peab ka taluma üsna suurt voolutugevust - kui kondensaatorid on tühjad, siis tähendab nende vooluallikaga ühendamine vooluallika jaoks sisuliselt lühist.

Seda ka, et vooluallika pinge ei tohiks olla vähem, kui u 4 V - sellist pinget on vaja, et meie elektrimootori korralikult tööle hakkaks ja kondensaatoritest ei ole võimalik saada suuremat pinget, kui sellele rakendati selle laadimise ajal.

Kõige lihtsam on laadimist korraldada patareide abil - nende märkimisväärne sisetakistus ei lase voolutugevusel liiga suureks minna ja väljundpinge on näiteks kolme 1,5 V patarei jadamisi ühendamisel igati sobiv 4,5 V.

Meil on olemas katsekomplekti aku, mille väljundpinge on 7-8V. See on kondensaatorite jaoks üsna piiri peal või üle selle. Põhimõttelisem probleem on see, et sellel akul on ka lühisekaitse ja kui aku kondensaatoritega ühendada, siis see rakendub ning pinge aku klemmidelt kaob, kuni see korraks vooluringist välja võetakse.

Voolutugevuse piiramiseks saab kasutada näiteks hõõglampi või potentsiomeetrit. Aga kasutada saab ka katses niikuinii kasutatavat koormist - elektrimootorit.

Allpool on sellise laadimise korral kasutatav elektriskeem.