Kui nahkhiir pimedas putukaid (saaki) otsides üle maapinna liigub, siis juhindub ta pigem helist kui nägemisest. Mõned nahkhiire liigid suudavad putuka, näiteks koiliblika, leida ja kinni püüda sel ajal, kui mõlemad lendavad. Kuigi nahkhiir lendab kiiresti, suudab ta putukat sihtida ja selle kiiresti kinni nabida. Kuidas teeb nahkhiir kindlaks mitte ainult putuka kohalolu, vaid ka tema suuna ja lennukiiruse?
Miks õnnestub nahkhiirtel elavhõbelambi (kasutatakse tihti tänavavalgustitena) läheduses koiliblikaid paremini püüda kui avatud väljal? Miks naatriumlambiga see eelis kaob?
Kui ma uurisin Lääne-Texases asuvaid koopaid, siis veetsin terve nädalalõpu maa all. Kaks korda öösel lendas minust mööda tuhandeid nahkhiiri. Esimesel korral lendasid nad esmalt koopa sissepääsu juurde ning siis toiduotsingutel koopast välja, teist korda lendasid nad tagasi oma sügaval koopa sisemuses asuva õrreni. Mitte kordagi selles pilkases pimeduses ja käänulises koopas ei lennanud nahkhiired vastu mind või koopa seinu. Kuidas õnnestub neil selliseid kokkupõrkeid vältida?
Vastus Nahkhiir tekitab väga kõrgete sagedustega helilaineid, mida inimene ei kuule. Neid helisid nimetatakse ultraheliks. Heli, mida toovad kuuldavale ilmselt nahkhiire ninasõõrmed, peegeldub nahkhiire teele jäävatelt objektidelt, näiteks seintelt, amatöörkoopauurijatelt ja lendavatelt putukatelt. Objektide kaja annab nahkhiirele märku, et midagi on tee peal ees. See meetod on kambas koopa väljapääsust läbi lendavatele nahkhiirtele aga probleem: kuidas eristab iga nahkhiir enda hääle kaja teiste nahkhiirte omadest? Iga nahkhiire heli eristavad teiste omast selle kindlad sagedused, sagedusmuutused ja amplituudi muutused. Nahkhiire võime kümnete või isegi sadade teiste signaalide seast üht kindlat välja valida ja samal ajal kiiresti seina poole lennata on lihtsalt erakordne.
Nahkhiir saab rohkem informatsiooni kui lihtsalt kaja. See tuleneb sellest, et nahkhiired on väga tundlikud enda liikumise tõttu tekkivate kaja sagedusmuutuste suhtes. Oletame, et nahkhiir toob seina poole lennates kuuldavale mingi kindla sagedusega heli. Nahkhiireni naasev kaja on kõrgema sagedusega ning öeldakse, et see on Doppleri nihkes. Mida kiiremini nahkhiir seina poole lendab, seda rohkem kaja sagedus nihkub. Nahkhiir kasutab oma kiiruse määramiseks Doppleri nihet.
Mõned nahkhiired tekitavad konstantse sagedusega heli ning kasutavad Doppleri efekti mitte ainult takistuste, vaid ka putukate tuvastamiseks. Teised nahkhiired tekitavad heli, milles on mitu sagedust. Analüüsides erinevate sageduste Doppleri nihet, suudab nahkhiir määrata kindlaks objekti pinnaomadused ning eristada seega näiteks putukatelt ja puulehtedelt peegeldunud heli. Ülesanne muutub veelgi lihtsamaks siis, kui putukad nahkhiire ultrahelis oma tiibu liigutavad, sest tiiva kalde muutus põhjustab nahkhiireni jõudnud kajas variatsioone (mingite kallete puhul on kaja tugev, teistel juhtudel jällegi nõrgem). See variatsioon on kindel märk, et kaja tuleb lendavalt putukalt.
Mõned nahkhiired eelistavad jahti pidada madalal vee kohal lennates (traalimine), sest sile veepind põhjustab nahkhiirele sorteerimiseks palju vähem kaja müra. Suurem osa veelt peegeldunud nahkhiire signaali kajast on nahkhiirest eemale suunatud, kuid putukas peegeldab signaali otse tema suunas ning on seetõttu kergelt märgatav.
Mõned putukad on nahkhiirte kasutatava ultraheli suhtes tundlikud. Kui mõni sellistest putukatest tajub ultraheli, seda eriti siis, kui heli on tugev, siis hakkab ta kohe korrapäratult ning heli vähenemise suunas lendama. Mõningatel neist putukatest on veelgi parem kaitse: nad tekitavad klõpsuvat heli, mis risustab efektiivselt nahkhiire heli kaja, ja nahkhiir ei suuda putukat tabada. Klõpsuv heli tekib siis, kui kutiikuli struktuur paindumisel kõverdub. Iga järsk kõverdumine tekitab järsu õhurõhu muutuse ning see korduv rõhu muutus liigub putukast eemale ultrahelilainetena. Et nahkhiirt segadusse ajada, peavad klõpsud jõudma kohale kas putukalt tuleva kajaga samal ajal või vahetult enne seda, et nahkhiir kaja klõpsudest eristada ei suudaks.
Öösiti meelitab elavhõbetänavalamp ligi koiliblikaid ja teisi lendavaid putukaid, mistõttu nahkhiirel on sealt kerge sobivat pala leida. Huvitav on see, et paljud sellised putukad ultraheli kuuldes üldiselt põgeneksid kohe või tekitaksid mürasignaale, kuid elavhõbelambi juures ei tee nad kumbagi. Üks oletusi, miks see on nii, on see, et nad ei karda päeva ajal nahkhiiri (nahkhiired pigem magavad kui peavad jahti) – lambi hele valge valgus petab nad ära ja putukad arvavad, et on päev ning seega ohutu. Naatriumlamp kiirgab märgatavalt kollast valgust, mida koiliblikas eeldatavasti päevavalgusega segi ei aja.