Valgeks valguseks nimetatakse Päikeselt tulevat valgust ehk päikesevalgust, mis sisaldab kõikvõimalikke värvilisi valgusi. Sageli öeldakse päikesevalguse asemel päevavalgus, mille all mõistame valgust, mis tuleb päevasel ajal nii selgest taevast kui läbi pilvede. Tinglikult võib valgeks pidada ka hõõglambi valgust, kuigi selles on punast ja kollast valgust rohkem kui päevavalguses. Paremini sarnaneb päevavalgusele säästulambi valgus.

Erineva lainepikkusega valguslaineid on üksteisest eristada küllalt lihtne.	Kindla lainepikkusega valguse uurimiseks peame appi võtma laserid, looduses esinev valgus on alati paljude lainepikkustega valguslainete segu.

Valguse lainepikkus $\lambda$ on meie jaoks imeväike. Kui kasutada piltlikku võrdlust, siis on valguse lainepikkus žiletitera paksusest keskeltläbi samapalju väiksem kui inimese pikkus on väiksem teletorni kõrgusest.

Sellele vaatamata on erineva lainepikkusega valguslaineid üksteisest eristada küllalt lihtne. Seda saab teha ka silma järgi, kuna erineva lainepikkusega valguslained põhjustavad erinevaid värvusaistinguid. Näiteks, kui meie silma satub valgus, mille lainepikkus $\lambda =550\text{nm}$, tekib meil mingi värvusaisting. On kokku lepitud, et seda värvust nimetatakse roheliseks. Kui aga lainepikkus on 650 nm, siis tekib punase värvuse aisting. Inimsilm on nii tundlik, et see võib tajuda erinevaid värvitoone, kui lainepikkus erineb ainult 5 nm võrra.

Kõiki värvusi on võimalik saada, kui liita erinevas vahekorras kahte või kolme põhivärvust. Põhivärvused on punane (R), roheline (G) ja sinine (B). Neid värvusi kasutatakse ka televiisori või arvuti ekraanil pildi tekitamiseks.

RGB on nn liitev süsteem: kõigi põhivärvuste liitmisel saame valge valguse.	RGB süsteemi värvide spektrid - punane, roheline ja sinine. Kui liidad rohelise ja punase, siis saad kollase.

Värvuste liitmiseks tuleb erinevat värvi valgused näiteks juhtida valgel ekraanil ühte kohta. Televiisori või arvuti kuvaril on erivärvilised täpikesed ekraanil üksteisele aga nii lähedal, et meie silm ei suuda neid eristada ja nad liituvad meie silmas iseenesest.

Värvuste liitmist ei tohi segi ajada värvide liitmise ehk segamisega. Kui segada punast, rohelist ja sinist värvi, saame tulemuseks mingi tumeda värvi, pruunikasmusta.

Värviliste valguste korral kasutatakse nn RGB süsteemi (red, green, blue), kus aluseks on värvused, mis vastavad kindlatele lainepikkustele: R = 700,0 nm; G = 546,1 nm; B = 435,8 nm. Neist kaks viimast vastavad elavhõbeda kiirgusspektris esinevatele joontele.

Põhivärvuste liitmisel võib saada ka valget valgust. Retsept on järgmine: tuleb liita punast, rohelist ja sinist valgust nii, et nende intensiivsused suhtuksid kui

1 : 4,6 : 0,06.

Kuidas aga värvusi liita? Selleks tuleb valgele ekraanile juhtida üheaegselt erinevate lainepikkustega valgusvihud. Nende saamiseks võib kasutada värvilisi klaase, nn. valgusfiltreid, mis pannakse valge valguse allika (näiteks hõõglambi) ette. Punane klaas laseb läbi punast valgust, roheline rohelist ja sinine sinist. Ekraanil värvused liituvad.

Erinevaid värvitoone võib saada ka erinevate värvainete või värvide segamisel. Näiteks on meil midagi vaja värvida roheliseks, aga rohelist värvi ei ole, küll on aga sinist ja kollast värvi. Mida teha? Tuleb segada kokku sinist ja kollast värvi ning saamegi rohelise värvi. Selline värvide liitmine on nn CMYK süsteemi aluseks, mida kasutatakse värvitrüki korral. Tähed lühendis tähistavad: C – tsüaan (sinine); M – magenta (roosa); Y – kollane; K – must (K on viimane täht sõnast black). Kui RGB süsteemi põhivärvuste segamisel saame valge valguse, siis CMYK süsteemi põhivärvide segamisel saame musta värvi.

CMYK süsteem on nn lahutav - iga komponent kustutab teatud osa algsest valgusest, kõigi komponentide lisamisel saame musta.	CMYK süsteemi värvide spektrid. Proovi järele - kui lahutada tsüaani spektrist kollane spekter, siis jääb järele keskmine spektri piirkond, so roheline värv.

Enamik inimesi tajub värvusi ühtviisi, kuid leidub inimesi, kellel esineb kõrvalekaldumisi normaalsest värvusnägemisest. Neid inimesi nimetatakse värvipimedateks. Täieliku värvipimeduse puhul näib kogu maailm must-valgena, kus kõik on kas must, valge või hall. Niisugust värvipimedust esineb väga harva. Rohkem esineb osalist värvipimedust. Peamiselt ei suudeta eristada punast ja rohelist värvust. Selle häda all kannatajad näevad kõiki värvusi kahes värvitoonis: kollakas ja sinakas. Niisugust värvipimedust nimetatakse ka daltonismiks. See on tuletatud inglise keemiku ja füüsiku John Daltoni nimest, kes 1794. aastal avastas nähtuse iseenda juures.