Iga valgusallika valgusse annab oma panuse nii spontaanne kui stimuleeritud kiirgus. Kumb on ülekaalus?
Olgu jällegi meil mingis aatomite kogumis (tahkises, gaasinõus vm) Nm aatomit madalamal tasemel Em ja Nk aatomit kõrgemal tasemel Ek. Tavaolukorras moodustavad alati lõviosa “energiavaesemad”, footoneid neelavad aatomid: Nm >> Nk. See on energiatasemete tavaasustus e. tavahõive (joon. 13.2). Siis ka siirdesagedused B ⋅ ρ ⋅ Nm >> B ⋅ ρ⋅ Nm ja sellises aatomkonnas on ilmselt ülekaalus footonite neeldumine. Vähesed toimuvad kiirgussiirded on valdavalt spontaansed.
Kui mingil viisil õnnestub kunstlikult saavutada kiirgusvõimeliste, ergastatud aatomite ülekaal, “ülakorruse üleasustatus”, pöördhõive, siis kaldub vaekauss stimuleeritud kiirguse poolele (siirdesagedused B ⋅ ρ ⋅ Nk >> B ⋅ ρ ⋅ Nm). Pöördhõive saavutamine on laseriehituse põhiprobleem.
Laser ongi inglise lühendsõna, akronüüm (nagu USA või NATO) väljendist Light Amplification by Stimulated Emission of Radiation - “valguse võimendumine stimuleeritud kiirguse kaudu”.