Kondenseerumisel töötab seade, mida nimetatakse udukambriks ja mille abil saab „näha“ kosmilist kiirgust. Seadme aluse keskosas asuvat metallplaati jahutatakse kuiva jääga (tahkes olekus süsinikdioksiid), mille temperatuur on alati –76 °C. Aluse servadel on soojem piirkond, kuhu valatakse isopropanool (külmumistemperatuur -89 ºC). Isopropanool aurustub ja levib kogu seadme kaanega suletud ruumis. Seadme külgedele on kinnitatud valgusallikad, mis võimaldavad seadmes toimuvat hästi näha.

Aluse külma osa kohal aur jahtub ja saavutab nn üleküllastunud oleku, kus ka kõige väiksem häiritus põhjustab selle kondenseerumise. Kui gaasiline isopropanool (aur) on läbipaistev, siis tilgakesteks kondenseerunud isopropanool on piimjas ja läbipaistmatu, moodustades aurus erineva kujuga udupilvi.

Kuna seade on sellistele häiritustele väga tundlik, siis saab udukambrit kasutada osakeste detekteerimiseks. 

Et seade on üsna lihtsa ehitusega, saab seda ise teha ning kasutada näiteks kosmilise kiirguse uurimiseks. Kosmilisest kiirgusest räägime lähemalt õpiku viimases peatükis.