Pakume kõigile meile vastamiseks kolme küsimust:

• Kuidas õppisid koolis füüsikat?
• Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?
• Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Allpool on vastused, mis juba meieni jõudnud.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Sellest on muidugi terve igavik möödas ja ei mäleta, et ma oleks koolis füüsikat nii väga õppinud. Mul oli kooliajal kolm füüsika õpetajat, kes õpetasid kindlasti tublilt ja hoolsalt, aga eriti palju mälestusi mul füüsikaklassist pole. Olid tavalised koolitunnid ja üldse on selles eas inimesel iseendaga palju rohkem muret kui miski teadusega. Keskkooli füüsikaõpetaja suutis küll kuidagi salmisi ära näidata, et füüsikas (kenas naksakas valemis, lahedas eksperimendis, omamoodi lahendatud ülesandes) on tubli annus elegantsi, millesse võib armuda. Päriselt tõmbas mind loodus (tõmbab praegugi) ja vaimustas keemia. Meil pidid olema vene keelest tõlgitud füüsika õpikud. Olen neid nüüd huvi pärast vaadanud, aga ei tule tuttavad ette. Samas on meeles näiteks Landau ja Kitaigorodski „Füüsika kõigile” ja Asimovi „Vaade kõrgelt”. Head raamatud, tasus lugeda.

Tõeliselt kahju on astronoomiast. Astronoomia oli keskkoolis eraldi õppeaine, lõpuklassis üks tund nädalas. See lendas nii mööda, et mul pole vähimatki mälestust jäänud. Kuigi oli ju teada-tuntud kosmosevaimustuse aeg. Läks mitu aastakümmet, kui jäin täiesti juhuslikult loojuvat Kuud vaatama ja taipasin, et ma ei tea sellest mitte midagi.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Üks lugu on küll meenutada. Esimesel õpetaja-aastal oli üks kaheksanda klassi poiss, kellel oli nii palju isiklikke, sotsiaalseid ja perekondlikke probleeme, et ta koolitööga kohe sugugi hakkama ei saanud. Igaveseks saladuseks jäänud põhjustel ilmus see poiss teise veerandi lõpus järeltööd tegema. Olukord oli täiesti lootusetu, sest ta oli üldse väga vähe kohal käinud ja polnud algusest peale vähimatki huvi ilmutanud. Ei mul ega temal polnud aimugi, mida ta saaks järgi teha. Aga ta paistis rahumeelne ja võib-olla isegi motiveeritud. Ja siis me lahendasime temaga koos füüsika ülesannet ja ma näitasin, kuidas seda tehakse. Valemeid, tähistusi ja ühikuid. Ühel hetkel taipas ta, et kui on näiteks teada valem v=s/t, siis võib sellest järeldada, et s=vt ja saab arvutada ka mingit teist asja. Avastus oli nii vapustav, et tal jäi suu lahti ja silma läksid suureks kui supitaldrikud. Ta võttis oma suure üllatuse kokku, öeldes sedasi vaikselt omaette: „Assakurat!”

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Vaevalt, et midagi peab lausa pähe õppima, aga mõni valem või konstant võiks pikas koolitundide jadas meelde jääda küll. Ma olen seda meelt, et kõik võiksid õppida lugema ja veidi arvutama. Hea oleks osata mõnd võõrkeelt, teada midagi ühiskonna ja looduse toimimisest. Kõik muu, nagu tänapäeval öeldakse – sõltub. Matemaatika ja füüsika seoste, ühikute ja suuruste süsteemi, keemiliste elementide sümbolite, ainete valemite ning nimetuste jms teadmine ja tundmine teeb muidugi loodusteaduse ja inseneriala inimeste elu väga palju lihtsamaks nii koolis kui ka tööl. Praktiliselt on see möödapääsmatu. Kes kalduvad rohkem teiste elualade poole, neil omad teemad, mida nad unepealt teavad.

Kunagi ma ütlesin mõtlematult lõbusas seltskondlikus vestluses, et haritud inimene teab peast vee tihedust. Tekkis piinlik vaikus. Olen seda hiljem hästi paljude käest küsinud. Ma üles ei kirjutanud ja seega statistikat ei ole. Tunde järgi ütlen, et neid, kes ilma vihjeteta kohe peast vee tiheduse koos ühikuga ära ütlevad on alla poole. Kaheksandikke, kellele ma olen tiheduse teemat õpetanud, on kindlasti üle viiesaja. Võiks ju loota, et neile õnnestus see oluline teadmine külge harjutada, aga parem ma ei taha teada.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Põhikoolis õpetas meil füüsikat Enn Sakk. Kord oli majas, tehti katseid ja praktikume. Oli selline isikupärane ja võimas kuju. Keskkoolis tuli asendusõpetaja, kes klassiga hakkama ei saanud, seega seal ka ei õpitud midagi.

Õnneks või kahjuks veetsin ma ise suurema osa keskkoolist spordilaagrites.

Mõte füüsikat õppima minna tuli tõepoolest ei-tea-kust. Aga kui ta juba tuli, siis veetsin omajagu tunde füüsika käsiraamatu seltsis ... kuidagi sain eksamid tehtud ... nii ta läks.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Minu füüsikast rääkimise kogemus on käinud koos Teadusbussiga, selle nimel etendusi andes ... või kuidas iganes neid 45 minutit kestvaid etteasteid siis ka nimetada. Ja kõige toredam mis siis juhtuda saab on äratundmine, et publik hingab kaasa, et kaasa mõtlevad ka need, kes alguses olid omaette või üleolevad.

Koolis ma ühtki tundi andnud ei ole. Aga arvatavasti ei jää õpetaja amet mul järele proovimata. Kui see aeg kord kätte jõuab, siis ma vähemasti tean, mille poole püüelda.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mina olen sellest parteist, kes fännab teadmist ja mäletamist. Sest ma teisest otsast juba olen üks nendest, kelle püsimälu on internetti kolinud. Nii saab elada küll, aga see ei ole päris see.

Need kes peavad asju pähe õppima (tuupima) jätku see parem tegemata ja kasutagu e-õpikut. Aga ma kõigile soovitan treenida oma mälu, hoida seda vormis. Ja kui sellega hakkama on saadud, siis võib ju kusagile selle soppi ka koolifüüsika paigutada ...

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Gümnaasiumis õpetas mulle füüsikat Märt Kask ja õpe käis suhteliselt klassikaliselt ehk loengu vormis. Teooriaosale järgnes ülesannete lahendamine. Õpetajal oli süsteem, et iga õpilane pidi vähemalt korra perioodis, kas kohepealt või tahvli ees mõne ülesande lahendama ja seda ka hinnati. Kui teadsid, et sinu nimi hakkas lähenema, siis ikka kodus vaatasid teooria igaks juhuks üle. Kooli ajal ei tundnud ma füüsika vastu väga suurt huvi ja lisakirjandust ja materjale juurde ei otsinud.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Mulle endale meeldib kõige rohkem õpetada geomeetrilist optikat. Sealsete jooniste tegemine ja nende seletamine on tore ning meeldib ka õpilastele. Samuti haakub teema hästi fotograafiaga, mille vastu on õpilastel enamasti päris suur huvi.

Samas üheks raskemaks teemaks on elektromagnetiline induktsioon. Ka igapäevaelus tuleb nö füüsikaga kokku puutuda kõige rohkem majapidamiselektri juures.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Tuimalt pähe õppida ei ole vaja midagi, vaja on ikka arusaamist. Samas mõned seosed võiksid ka pärast kooli lõppu meelde jääda, näiteks Newtoni II või Ohmi seadus. Samuti peaks teadma ka mõne konstandi väärtust.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Oma kooliajast mäletan kahte õpetajat, kes mulle füüsikat õpetasid. Kõigepealt meenuvad tunnid õpetajaga, kelle tundides pidi vist ainult arvutusülesandeid lahendama. Vaevalt see muidugi päris nii oli, aga muud ma neist tundidest paraku ei mäleta. Kuna arusaamist ega ka julgust küsida, kuidas see lahendamine õigupoolet käima peaks, ei olnud, siis olid need tunnid päris hirmsad. Seejärel, peale õpetaja vahetumist, said füüsikatundidest tunnid, kus sai tegeleda sellega, millega oli parasjagu tegeleda vaja ja see ei pruukinud olla otseselt füüsikaga seotud. Ühegi konkreetse teema õppimist (katseid, näiteid) ei suuda kahjuks kuidagi meenutada. On vaid kaks vastandlikku kogemust ja mälestust, mis ei suutnud kuidagi panna uskuma, et füüsika võiks olla põnev õppeaine, täis igapäevaelust tuttavaid näiteid ja seoseid. Sellise arusaamiseni jõudsin oma ülikooliõpingute ajal tänu tõeliselt inspireerivatele õppejõududele ja siinkohal ei saa ma nimetamata jätta õppejõude Henn Voolaid ja Enn Pärtel. Nende loengutes ja praktikumides käies, nende igapäevaelust tuttavaid näiteid kuulates ja ise asju läbi katsetades, jõudsin endalegi üllatuseks arusaamiseni, et füüsika polegi hirmus, vaid on hoopis päriselt põnev!

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud.

Füüsikat olen õpetanud kokku viis aastat, 8. ja 9. klassis. Käsitletavate teemade peale mõeldes on kõige enam õpilastel arusaamatust ja küsimusi tekitanud aatomifüüsika ning optikast kujutiste tekke teema. Väga on meeldinud alati inertsuse teema õppimine, mis peale igapäevaeluliste näidete toomist omandab õpilaste jaoks palju selgema ja täpsema arusaamise.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma pean päheõppimisest ja peast teadmisest olulisemaks oskust asju vajalikul hetkel õigest kohast leida ja leitud informatsiooni kriitiliselt hinnata. Siiski päris ilma peast teadmata ka ei saa, mitu sentimeetrit on ühes meetris võiks ka ilma järele kontrollimata või -vaatamata teada. Samuti SI ühikuid. Selle üle aga, kas nende asjade teadmine on just eluliselt tähtis, võib pikemalt arutleda. Mis puudutab valemite peast teadmist, siis usun, et lihtsamad põhikoolis kasutatavad valemid (nt kiirus) jäävad meelde õppimise ja pideva kasutamise käigus. Olulisem teadmisest, et kiiruse põhiühik on meeter sekundis, on siiski arusaamine, millist informatsiooni antud ühik endas peidab. Et ei tekiks olukorda, kus küsimusele, kui kaugele jõuab keha, mis liigub kiirusega 5 m/s ühe sekundi jooksul, vastuse leidmine tundub olevat keeruline ülesanne…

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolis hakkasin ma füüsikat õppima juba kuuendas klassis ja tollest ajast ei mäleta ma suurt rõõmu ega hirmu – lihtsalt oli üks paljudest tundidest, mis oli vaja nö läbida. Füüsikat õpetas mulle tol ajal klassijuhataja ja kuna ta ise oli väga hea ja armas inimene, oli kuidagi häbi ja andestamatu tunniks mitte valmistuda. Seega õppisin tubli õpilasena pigem pähe ilma, et oleksin asju endale selgeks teinud. Mul tuli hästi välja ülesannete lahendamine, sest füüsikaliste suuruste nimetused, tähistused ja mõõtühikud olid peas ja valemid loomulikult ka. Iga ülesande lahendamist võtsin nagu mõistatuse lahendamist, ehk püüdsin alguses teksti kodeerida sümboliteks, vastavalt sümbolitele leida vastav valem ja siis jõudsingi õige vastuseni. Suutsin ehk jätta õpetajale asjatundja muljet, sest tihti kutsuti mind ka tahvli ette ülesandeid lahendama. Samas pelgasin ma igasuguste katsete ja laboratoorsete katsete tegemist, sest tõesti ei saanud mitte millestki aru ja mine tea, mis nende vidinatega juhtuda võib. Selle eest meeldis mu pinginaabritest klassivennale just katsetada ja proovida ja niimoodi moodustasime hea tandemi – tema eksperimenteeris, mina selle eest oskasin asju ilusti kirja panna. Kooliajast jäid füüsikatundidest meelde ainult üksikud kas põnevad või huvitavad asjad. Üks nendest on kondensaator, mille pidime ise lahti võtma ja uurima, kuidas see tehtud on ja mida kõik koostisosad tähendavad (see oli iseenesest mõistetav, et igal õpilasel on kondensaator olemas :)).

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kui olin asunud tööle füüsika õpetajana väikeses maakonnakoolis, siis esimese asjana alustasin suure puhastusega füüsika laboratooriumis, kus olid kaks suurt kappi igasuguseid asju täis: standardsed laboritööde komplektid, pakkimata salapärased karbid, juhtmed, mõõteriistad ja ka üksikud imelikud vidinad. Oli suur väljakutse selles segaduses süsteemi leida, aga appi tulid uudishimulikud külapoisid. Panime kõik asjad põrandale ja nad käisid pärast tunde nö igiliikurit leiutamas ja leiutasidki palju põnevat! Näiteks panid manuaali alusel hüdraulilise pressi kokku, mis töötas päris korralikult. Siis mingil imelikul kombel oli jõudnud pisikesse maakonnakooli füüsika laborisse väga korralik hõljukrongi mudel, kui sai ka see kokku pandud, töötas see imehästi. Me ei saanudki aru, et see oli õppimine, aga nägin, kuidas õpilastel silmad särasid ja nad tahtsid just ise katsetada ja proovida. Kuna kuuldused imeasjadest levivad külas ülikiiresti, hakkasid labori vastu huvi tundma ka nooremad õpilased. Sellest kasvas välja iga-aastane kevadine füüsika näitus füüsika kabinetis, mida korraldasid üheksanda klassi õpilased. Nad seisid uhkelt oma eksponaadi juures ja andsid vastavad seletused publikule. Tore oli näha, kuidas noored õed-vennad vaatasid neile alt üles ja küsisid – millal ka mina saan seda põnevat füüsikat õppida?

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma siiski pooldan sellist arusaama, et kõike saab õppida kas läbi praktika või probleemülesannete kaudu. Kui on loodud hea ja sõbralik õhkkond klassis, lahendamiseks on pakutud huvitavad ja kaasahaaravad probleemid, saab seoseid luua, siis teooriat on lihtsam vastu võtta ja vajalikud teadmised jäävad meelde nö iseenesest ning selleks pole vaja eraldi pingutada. Ma tõesti arvan, et just füüsikas polegi vaja asju pähe õppida - võib näiteks korraldada katse impulsi jäävuse seaduse kohta, paluda, et õpilased ise sõnastavad selle, mis nad nägid ja panevad oma mõtted valemi kujul kirja. Massi ja kiiruse tähiseid nad arvatavasti mäletavad, impulssi tähise võivad nad ise välja mõelda ja pärast võrrelda teadusmaailmas kokkulepitud tähisega. Kui uus teadmine on seotud äsja saadud kogemusega, siis kinnistub see paremini. 

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kui klassijuhataja meile 8. klassi alguses uut tunniplaani ette luges (siis ei olnud veel eKooli), ütles ta: „See füüsika on päris keeruline“ ja „nüüd hakkab teil kahtesid-kolmesid tulema, sest praktiliselt keegi ei saa füüsikast aru“. Esimest kontrolltööd kirjutama asudes otsustasin, et vaatan, kas oskan lahendada vähemalt nii palju ülesandeid, et saaks kolme kätte nagu õpetaja meilt ootas. Oskasin. Tegin kõik ära ja sain viie!
Käisin saksa keele eriklassis ja sain füüsikat, keemiat ja mõningaid muid aineid õppida paralleelselt eesti ja saksa keeles, kusjuures saksa keeles õpetasid päris sakslased. Eesti ja saksa tundides tehti veidi erinevaid asju, sest õpe toimus erinevate riikide õpikute järgi. Saksa füüsikas, kus oli korraga pool klassi, oli rohkem eksperimente, rühmatöid ja esitlusi, eesti füüsikas, kus oli korraga terve klass, rohkem teooriat ja referaate. Arvan, et õpetajad kooskõlastasid oma tegevusi, et saaksime parima suure ja väikese rühma tundidest.
Kuna füüsika ja teised loodusained mulle meeldisid, tegelesin nendega hea meelega põhjalikumalt, näiteks lugesin raamatuid ja tegin oma tarbeks märkmeid. Nüüd õpin füüsikat ülikoolis.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Alates 2010. aastast olen seotud füüsika põhikooli õpikojaga http://fyysika.ee/opikojad/. Selle programmi raames käime koolides tegemas seda, mille jaoks sageli tundides aega ja vahendeid ei ole – katseid. Õpikojas on väike rühm ja vahendeid piisavalt palju, et kõik lapsed ise käed külge panna saaksid. Põhikooli õpikoja materjal on 8. ja 9. klassi õppekavast, seega saab hiljem meie katseid oma tundides või olümpiaadiks ette valmistamisel kasutada.
Veel olen õpetanud loodusteaduste õpetajatele optikat ja esinenud Teadusbussiga.
Mulle meeldib näha heureka-hetki, kus inimesed enda jaoks uutest asjadest järsku aru saama hakkavad või mõtlevad välja, kuidas üht või teist probleemi lahendada.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Füüsika on nagu võõrkeel – kirjutamiseks ja lugemiseks ei piisa tähestiku omandamisest, tuleb tunda ka kõne ja kirja omavahelisi seoseid, teada kas kirjutatakse vasakult paremale, paremalt vasakule või kuidagi muud moodi, osata õiges kohas suurtähti kasutada jms.
Koolilõpetaja võiks mäletada loodusainetest piisavalt, et eristada MMSi soolveest, valgusaastat tavalisest aastast ja pseudoteadust päristeadusest. Kõike ei saa peast teada, kahtlaste faktide kontrollimine pole häbiasi.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Minu õpetaja Kohtla-Järve I Keskkoolis oli Lehho Jõumees. Teda me kartsime ja tunnis oli range kord. Õpetaja tegi palju näitkatseid ja vihikusse sai kirja põhjalik ning süsteemne konspekt - seda eeskuju järgin õpetajana siiamaani. Kooli ajal olid mul pigem humanitaarsed huvid, millele füüsikaõpetaja Jõumees hoogu juurde andis - soovitas raamatuid, suunas džassi kuulama ja toetas meie kamba käike Ermitaaži. Sügavam huvi füüsika vastu kujunes välja alles ülikoolis ja ise füüsikat õpetades, aga ka siis sain abi oma füüsikaõpetajalt. Tänud talle selle eest!

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Alati on põnev alustada 8. klassis optikaga. Näen õpilaste hämmastunud nägusid, kui nende teadvusesse jõuab küsimus, et mis või milline on see asi, mida me näeme või arvame nägevat. Üheksandikele on põnevust pakkunud välja arvutamine, kui palju vabaneb kooliesise lombi jäätumisel energiat või kas mahlajäätis annab või võtab meilt energiat. 11. klassis elektromagnetismi katse magneti, mähise ja mikroampermeetriga on pakkunud sageli ahaa-ohoo momenti. Nimetatud teema ongi õpilastele vahest raskemini mõistetav osa koolifüüsikas. Toredat õpetamise ja õppimise rõõmu on mul jagunud igasse nädalasse ja see rõõm ei ole aastatega kahanenud.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Pähe õppimisel pähe õppimise enda pärast pole mingit mõtet. Minu kogemus näitab, et tõhusam on pähe kulumine. Järjepidev töö valemite, seaduspärasustega ja nähtuste kirjeldamisega ning nende omavaheline seostamine soodustavad meelde jätmist. Olulisem, kui valemi peast teadminine, on oskus valemit mõista, ehk kuidas füüsikalised suurused omavahel seotud on. Kumb on kasulikum teadmine, kas I võrdub U jagatud R-ga või see,et elektrivoolu toime on tugevam, kui kasutada suurema pingega patareisid ja vasest juhtmeid, mis on korralikult tarvitiga ühendatud?

Aga kindlasti ma ei jäta kordamast õpilastele, et oluliste valemite, seoste ja seaduste peast teadmine aitab õppimisele kaasa, eriti kui on soov reaalainetega sügavuti tegeleda, ning boonusena treenib ka mälu ;-)

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolis olid füüsika tunnid igavad, kõik ootasid, kunas küsimine läbi saab, et siis sai hakata oma asjadega tegelema. Mina mängisin tavaliselt pinginaabriga kaarte, vähemalt abituuriumis. Ma ei saa öelda, et füüsika mind ei huvitanud. Aga seda õpetati väga elukaugelt, jäi mulje, et füüsikat on vaja ainult füüsikale endale. Tehti küll kaunis palju katseid, aga nende seletus jäi reeglina arusaamatuks. Näiteks on mul siiani meeles, kuidas seletati polaroidi tööpõhimõtet: Kui valguslaine tuleb vastu polaroidi, mille läbilasketasand on risti valguslaine võnketasandiga, siis laine trummeldab vastu polaroidi ja sellest läbi ei saa. Kui aga läbilasketasand ja võnketasand on paralleelsed, siis valgus läbib polaroidi. See trummeldamise jutt jäi täiesti segaseks, aga paraku hästi meelde. Peamiselt pidi valemeid peast teadma. Need jäid mulle hästi meelde ja seepärast polnud ka ülesannete lahendamine raske, sest need olid sisuliselt matemaatika ülesanded, kus tuli valemisse ainult õiged arvud panna. Aga kui lugesin raamatuid nagu J. Perelmani „Huvitav füüsika“, siis oli kõik selge ja väga põnev. Püüdsin ka ise katseid teha. Mäletan, et raamatus „Noor elektrik“ soovitati elektrilaengute vastastikmõju uurida leedripuust kuulikeste abil. Meil õues kasvas leedripuu. Lõikasin sealt ühe parajalt jämeda oksa ja hakkasin sellest kuule välja lõikuma. See ei õnnestunud kuidagi, ainult lõikasin noaga näppu. Jäidki elektrostaatika katsed tegemata. Sellised raamatud tekitasid tõsise huvi füüsika ja looduse ning tehnika seoste vastu. Ja see huvi pole kuhugi kadunud. Paraku jätkus füüsika elukauge õpetamine ka ülikoolis. Ikka tuli välja, et füüsikat on vaja peamiselt selleks, et järgmistest kursustest aru saada. Teooria kinnitamiseks näidati palju katseid ja neid seletati paremini kui koolis, aga seos loodusega piirdus ikka ainult mõne näitega, mis tõestas, et ka looduses kehtivad füüsika seadused. Ja seda, miks kehtib looduses näiteks energia jäävuse seadus, ma ülikoolis teda ei saanud. Üks mu tark kursusevend teadis, et see on järeldus aja homogeensusest. Aga miks on aeg homogeenne, ei teadnud ka tema. Olin kindel, et füüsikat saab ka arusaadavalt õpetada ja oma elu teise poole olengi pühendanud sellele, et füüsikat õppijaile huvitavaks teha.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige toredamad on alati need asjad, mille õpetamine sulle endale rõõmu pakub. Ja rõõmu pakub see, kui õppur hakkab füüsika vastu huvi tundma. Selleks on algul vaja jõuda Ohhoo – efektini. See tekib siis, kui õppur näeb midagi ootamatut, midagi, mis on üllatav. Edasi tuleb jõuda Ahhaa-efektini, mis tekib siis, kui õppur saab aru, mida ta just oli näinud. Selliseid efekte saab tekitada ka väga lihtsate vahenditega. Näiteks mõned aastad tagasi, kui uurisin oma tudengeilt (tulevased loodusainete õpetajad) milline oli kursuse kõige meeldejäävam katse, siis tunnistati selleks katse plastiliinitükiga, mis vette panduna uppus, aga laevukeseks vormituna jäi vee peale ujuma. Archimedese seaduse esitlust sellisel kujul polnud nad koolis paraku näinud. Tore on ka see, et olen õpetamise käigus saanud omale küllalt palju noori kolleege, kellega kohtumine teeb ikka tuju heaks. Mõned oma kunagised õpilased olen suutnud meelitada ka tulevasi füüsika õpetajaid õpetama.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Oleneb, mida ja kuidas pähe õppida. Kindlasti pole vaja midagi papagoi moodi pähe õppida, ilma aru saamata, mis mul peas on. Aga põhitõed tuleb meelde jätta selliselt, et vajadusel poleks vaja pikemalt arutleda. Ei ole ju mõeldav , et korvpalli või malet mängides hakkad alles mänguolukorras mõtlema, mitu sammu võid teha palli käes hoides või kuidas ratsu käib. Miks peaks füüsikas teisiti olema? Kuid see kehtib ainult neile, kes tunnevad huvi füüsika vastu. Teisi pole mõtet piinata mingite valemite, seaduste, konstantide ja muu sellisega. Neile tuleks teadvustada looduse üldised toimimise printsiibid ja kogu lugu. (12.10.2015).

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Tundides seletati teooriat ning lahendati ka ülesandeid. Töödes pidi kindlasti teadma mõistete seletusi ning seaduseid. Ei piisanud sellest, et olid asjast aru saanud, vaid pidi olema täpne mõiste/seaduse sõnastus. Seetõttu sain ka tööde eest enamasti kaks hinnet – “2” ja “5”. 2 teooria eest, kuna ma ei teadnud mõistete/seaduste sõnastusi peast ning 5 selle eest, oskasin mõisteid/valemeid kasutada ülesannete lahendamisek. Vabal ajal sai aegajalt lahendatud nii keemia, füüsika kui matemaatika ülesandeid – lihtsalt huvist ning igavusest. Samuti sai ise tehtud igasugu katseid – katsetamine oli lahe.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Probleeme on enamasti elektriteemade mõistmisega. Samuti on probleeme nende teemadega, mis nõuavad kujutlusvõimet – nagu näiteks suhteline liikumine. Liikumisest maal saavad õpilased ilusti aru, aga kui vaadelta liikumist veel, siis paljude jaoks on taustsüsteemi valik keeruline – ei saada aru, kuidas saab vee seisma panna ning vaadelda liikumist seisva vee suhtes. Enamasti saab kõige paremini teemasid seletada katsete läbi. Kui reaalselt saab asja vaadata, siis jääb ka paremini meelde. Ainult abstraktsed teemad tekitavad segadust.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mõistete ja seaduste sõnastusi minu arvates ei pea peast teadma – oliuline on neid mõista ning osata neid kasutada mingite probleemide/ülesannete lahendamisel. Valemite koha pealt niipalju, et mõningaid lihtsamaid valemeid, mida meil kõigil võib elus vaja minna võiks ikka peast teada nagu näiteks, kiiruse ja tiheduse valemid. Ühikuid võiks ikka teada – millisele füüsikalisele suurusele mingi ühik vastab. Näiteks võiks ikka teada, mida tähendab pirnide peal 6W, 230V.

(10.10.2015)

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kuigi koolis algasid minu füüsikatunnid kuuendas klassis, siis juba viiendas klassis oli mul selge, et tahan ülikooli füüsikat õppima minna. Põhjus oli selles, et tähistaevas pakkus huvi ja sain teada, et astronoomiat õpetatakse füüsikaosakonnas. Tähistaeva tundmaõppimine toimus suuresti  iseseisvalt raamatutest abi saanuna. Koolitundidest kahjuks eriti midagi meeles pole. Meenub, et millalgi nooremates klassides tuli kodutööna katseliselt leida mingi papist kujundi massikese ja sellega oli tükk tegemist. Väljaspool kooli lennutasin suveti raketti (mõni võib-olla mäletab – vesi sees ja pumbaga suruõhku lisaks). Kosmoseajastu algus 1960ndatel aastatel hoidis huvi üleval. Veel on meeles,  et kontrolltööde ajal  istus õpetaja oma toolil ja jälgis meie peegeldusi klassiakendelt, et sulisid  vahele võtta. Sisseastumiseksamiteks lahendasin ise üpris palju ülesandeid. Olingi suuresti omaette tegutseja. Kui saaksin uuesti alustada, läheksin ikka füüsikat õppima. Ah-jaa, mitu aastat tegime pinginaabriga keemiakatseid. Meil oli klaasist laborinõusid (pinginaabri vanemad olid meedikud ja nad hankisid kuidagi neid meile) ja sel ajal sai apteegist mitmesuguseid kemikaale osta ja tellida. Põhiliselt sellised katsed, mis poistele huvi pakuvad – suits, pauk ja tulevärk. Pinginaabrist saigi keemik.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Raskemad teemad on loomulikult need, mille mõistmiseks on vaja abstraktset mõtlemist, head kujutlusvõimet ja ka häid teadmisi. Tihti ei aita ka demonstratsioonkatsed õpilasel asjast paremini aru saada. Seega paljutki elektri- ja magnetisminähtuste käsitlemisel.

1994.a aprillis, kui käisin Rootsis Göteborgi ülikooli pedagoogika osakonna korraldatud rahvusvahelisel seminaril „Teaching or learning?“ , pakuti mulle kohtumist seal töötanud eestlase Aadu Otiga, kes näitas mulle oma katsevahendeid ja tutvustas üht katset, mille ta vist ise välja mõtles. Ta suunas fotovälklambi valgusvälgatuse statiivi küljes rippuva trummitaldriku poole ja pani selle niimoodi helisema. Kodus hankisin endale ka vastavad vahendid ja olen seda katset näidanud kõigil aastatel. Aadu Ott ütles, et nii saab näidata, et footonitel on mass, aga akadeemik Peeter Saari kahtles, kas see ikka on nii, vast on helisema hakkamise põhjus muus. Aga efektne on see küll!

Küsitud on selle pika aja jooksul igasuguseid küsimusi, aga midagi erilist ei meenu. Heameel on siis, kui õpilane julgeb tulla küsima ja kui ta siis lõpuks ütleb, et sai aru.

Mul on heameel, et sattusin kooli, kus oli ees vanem koloriitne mees. Ta õpetas mind palju ja meil koolis on enamus veneaegseid katsevahendeid siiani käigus. Kuigi õpingute järel polnud mul mingit tahtmist õpetajaks saada, juhtus see siiski tänu kolleegidele oma koolis ja paljude teiste koolide õpetajatega suhtlemisele, aga kindlasti ka õpilaste heatahtlikkusele.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mina olen seda meelt, et teadma peab palju, muidu pole võimalik ei mõtelda, olulist ebaolulisest eristada ega ka vajalikku täiendavat teavet otsida-leida. Termodünaamika II printsiipi õpime-õpetame, aga et see kehtib kõigis valdkondades (ka õppimisel, õpetamisel ja asjadest arusaamisel), seda me ei kipu arvestama. Nii peaks füüsikaõpetajaks õppija tundma lisaks füüsikale ja matemaatikale ka psühholoogiat, õpetamistehnikaid, igasuguseid käsitöövõtteid ja –riistu, filosoofiat ja nii lõputult. Kahjuks. Kui õpetaja teab ise vähe, on suur kiusatus õpilaselt ka enamust, mida ta õpetab, tagasi küsida. Siis jääbki tunne, et seda ja seda ja seda ka veel peab pähe õppima. Õpetaja näitab oma eeskujuga, mida ja kui palju peaks peast teadma.   

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Kooliajal olid füüsika tunnid päris erinevad. Põhikoolis oli meil väga konkreetse ülesehitusega tund. Õpetaja dikteeris mõisted ja valemid, kirjutasime need vihikusse, lahendasime tunni teises pooles valemite kohta ülesanded ja kõik. Keskkoolis käis kolme aasta jooksul meie klassist läbi neli füüsika õpetajat. Esimene neist oli süsteemitu lähenemisega, kelle tundides me enamasti lobisesime niisama maailma asjadest. Küll aga oli ta ainus õpetaja, kellega me mingit eksperimendi taolist asja tegime – terve keskkooli vältel mängisime ühe korra vedela lämmastikuga. Edasi oli meil õpetaja, kes enamuse oma ajast veetis Šnelli tiigi pargipingil odavat alkoholi juues. Tundides teda eriti tihti ei kohanud. Kolmas õpetaja oli süstemaatilisema lähenemisega, kes proovis asju selgitada ja lasi meil mõned ülesanded lahendada. Tema sõnul pidid meist kõigist saama kraavikaevajad või müüad, seega tahtmiseni midagi tema tunnis õppida, me ei jõudnudki.

Keskkooli ajal osalesin tihti keemia olümpiaadidel ning olin ka kooli esindusvõistkonnas Riia-Vilnius-Tallinn võistlusel. Ikka juhtus, et keemia ja füüsika mõnes ülesandes kohtusid, seega nägin ise vaeva, et mõned asjad endale selgeks teha. Selleks kasutasin mõnd vanemat füüsika õpikut kodusest riiulist. Rohkema jaoks huvi aga ei jätkunud.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Oma sõpradelt ja tuttavatelt saan kõige rohkem küsimusi elektromagnetlainete teemal: kuidas töötab mobiil, mikrolaineahi, kas röntgen on ikka kahjulik, kas mikrolaineahi tekitab mu toidus vähki soodustavaid osakesi jne. Uues seltskonnas end tutvustades tuleb ikka teemaks, millega keegi tegeleb. See tavaliselt jätkub sellega, et ma selgitan, miks on taevas sinine, aga päikeseloojangul punane, kumb kukub kiiremini, paber või raamat jne. Viimasel koosviibimisel tekkis arutelu lihtsatest peotrikkidest. Käepäraste vahenditega näitasin kuidas küünla leegi kuju muuta, küünalt kaugelt uuesti põlema panna, piimaga pilte joonistada jms.

Proovin klassiruumis asjadele läheneda rohkem praktilisest vaatenurgast. Tunni häälestuseks on enamasti mingi lihtne näitlik katse või posu küsimusi, miks mingi asi just nii on. Selle tulemusega õpilastel väga palju küsimusi ei teki. Suurim väljakutse siiani on olnud minu jaoks kuidas õpilastele selgitada elektrimootori tööpõhimõtet ning mis jõud reaalselt sunnib rootorit pöörlema. Võttes aga appi magneti, patarei ja vasktraadi, saime ka sellest raskusest üle, enam-vähem.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma olen ise väga väga halb asjade pähe õppija. Kolme aastaga on mõned tüüpdefinitsioonid lihtsalt pähe kulunud, kuid enamasti ma tahan leida mingi sellise sõnastuse, millest õpilane aru saaks. Lisaks on minu jaoks oluline, et ta suudaks oma sõnadega asja sisu edasi anda. Ka valemite puhul leian, et mõned asjad lihtsalt kuluvad pähe, kui neid järjepidevalt kasutada. Ainus, mille puhul ma järeleandmisi ei tee on ühikud ja ühikute teisendamine. Eriti nõuan igapäevaselt kasutusel olevate ühikute teisendusi.

Väga tore on olla füüsika ja keemia õpetaja ja õpilastega põnevatel teemadel diskuteerida. 

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Olen pärit Võru linnast. Õppisin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Põhikooli ja gümnaasiumi peale oli mul kokku kolm füüsikaõpetajat – Imre Oolberg, Ott Ojaveer, Aarne Lillemaa. Nemad olid kindlasti targemad kui mina, suur aukartus oli nende ees, neil oli kindlasti ka suurem kogemus. Nemad olid see põlvkond, kes oskasid valemite kaasabil ainesse süveneda ja häid tulemusi nii olümpiaadidel kui ka riigieksamitel saavutada. Imetlesin oma õpetajaid, nii teadsingi, et tahan ülikooli minna füüsikat õppima. Mäletan tänaseni kuidas õpetaja Aarne Lillemaa õpetas: „cos α võrdub KOOS sinuga olev kaatet jagatud hüpotenuusiga ja sin α võrdub SINU vastas olev kaatet jagatud hüpotenuusiga“.

Kodus, koolivabal ajal meeldis mulle vaadata, mis on „karul kõhus“. Võtsin lahti kõik mänguasjad, raadiod, kellad, elektroonika jne. ikka selleks, et vaadata, mis seal sees on. Hiljem, gümnaasiumis käies, suutsin mõned lõhutud asjad ka kokku panna ja isegi terveks teha, nii tõidki sõbrad tuttavad oma seadmed remontimiseks minu kätte – mängukonsoolid, telerid, raadiod – kõik parandasin ära.  

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Eks kindlasti alateadlikult annan edasi neid õpetussõnu, mis minu õpetajad minuga jaganud on. Olen natuke selline nagu minu õpetajad mulle meelde on jäänud.

Ühtteist on ka juurde tulnud. Näiteks üks põnevamaid väljakutseid on iga-aastane doominoefekti ülesanne, mis seob omavahel Newtoni seadused, impulsi ja impulsi jäävuse seaduse ja esmased videomontaaži oskused. Alguses lubasin efekti üles seada klassis, aga kui ruum seadis piirangud ja prügi ei mahtunud prügikonteinerisse, siis palusin doominoefekti üles seada kodus ja seda filmida. Nüüdseks on mul videoklippe juba sadades, kokku ca 20 GB eest. Ise olen seadnud ka mõned tingimused, näiteks peaks efekti pikkus olema minimaalselt 20 sekundit (kusjuures sekkumisel ja kaasaaitamisel lahutan 5 sekundit lõpptulemusest maha), efekt peab olema korratav ja video lõpus peab nähtavale ilmuma rühm ja rühma liikmete nimed.

Vahvad on ka iga-aastased välipraktikad. Teeme looduses mõõtmisi – rakendame tunnis omandatud looduse keskel. Koostan neile mapid, kus on ülesanded. Siis nad moodustavad väikesed grupid ja toimetavad mitu päeva. Teevad töid nagu keha ning ainete tiheduse ja koostise analüüsimine, mulla niiskuse ja temperatuuri määramine pikema aja jooksul,  suvalise tundmatu veekogu sügavuse määramine. Oleme  mõne järve ääres ja proovime erinevate vahenditega, ilma et peaksime järve peale minema, selle sügavust määrata. Siis veel puude kõrguse ja vanuse määramine, päikese läbimõõdu määramine, vaatleme päikest ja öötaevast jne. Kokkuvõttes: teeme vaatlusi, mõõtmisi; Leiutame: ehitame ise vaatlus-, abiseadmeid.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Olen päri, et õpilased, kes on kindlad oma otsuses, et ei asu ülikoolis reaalained õppima, pean silmas humanitaarklasside õpilasi, siis nemad kindlasti ei peaks valemeid pähe õppima. Tänapäeval on tunnis nii palju võimalusi aine põnevamaks muutmiseks, aine tuleb õpilasele lähemale tuua.

Reaalsuunaga klassis tuleks valemeid teada ja osata neid kasutada ehk teisisõnu tuleb osata füüsikat väljendada matemaatiliste lahenduste ilu kaudu. Kui lahendame mõne eriti raske ülesande ära, siis on hea tunne nii õpilastel kui õpetajal. Selleks, et rääkida võõrkeelt, peab teadma sõnavara.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Mõistlik on alustada ausalt sellest, et ega kooliajal füüsika mind kõige rohkem ei paelunudki. Rohkem võlus matemaatika, selle korrektsus ja alati „õiged ja ilusad“ vastused. See oligi ehk midagi, mis tekitas minu sees konflikti – füüsikas mõõtmistulemused erinesid üksteisest olulisel määral. Juhtus, et erinevused mõõtmistulemuste vahel tulid suuremad kui tulemuse väärtus ise (eks oli siin peidus ka raasike oskamatust J), seetõttu ei leidnud üles ka seoseid teooria ja praktiliste tulemuste vahel ja selle taha kadus füüsika ilusam pool. Selle ilusa poole aitas tegelikult minu jaoks üles leida, seda küll juba siis ülikoolis õppides, Henn Voolaid. Aitäh!

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Päris raske küsimus. Keeruline vastata. Tahaks pugeda väikese õpetamiskogemuse taha, aga ka sealt peaks siiski üht-teist toredat leidma, kuid loodan, et suuremad toredad hetked on veel ees. Ise loodan, et kõik õpetatav on tore, aga meenutus iseenda kooliaega toob maa peale tagasi J. Eks ma kaldun pigem arvama, et huvitavam pool füüsikast peitub praktilistes töödes, mis ühtlasi loob parema taju teooria ja tegelikkuse vahel. Eriti juhul, kui saadud tulemused kinnitavad üldtuntud teooriaid. Hoopis teiseks teevad olemise tunnid looduses ning sealt leitav füüsika. Minu enda viimase aja suuremaks huviks on saanud atmosfäärifüüsika ning sellega kaasnev ja tekkinud on esimesed mõtted, kuidas siduda seda koolitundidesse. Sest eks kõige toredam on jagada asju, mis ka endale suurt huvi pakuvad.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Võrdlemisi intrigeeriv küsimus ning tean ja tunnen inimesi, kes esindavad nii üht kui teist poolt ning eks nii sel ühel kui teisel poolel on oma tõde ja õigus. Ja kuhugi nende vahele seguneb ka minu arvamus. Füüsikaga seonduvast ei mäletagi, et ma ise kunagi oleksin õppinud midagi pähe. Küll tuleb seda meelde teistest ainetest, näiteks ajalugu ja keeled. Pean ka tunnistama, et päheõppimises ma eriti tugev pole. Pigem on olnud tundide kaupa mingisuguste materjalide taga istumist ja nendega tõtt vahtimist, lehekülgede edasi-tagasi keeramist, seoste otsimist, märkmete tegemist, ise samal ajal püüdes üles ehitada süsteemi, millest aru saan. Ja eks selle tegevuse käigus jääb ikka üht-teist meelde ka. Ka valemeid pole ma pidanud kunagi pähe õppima, need on kulunud sinna ülesannete lahendamise käigus. See kõik ei anna aga ühest vastust ülal esitatud küsimusele ja mina arvan, et sellist polegi olemas. Eks see sõltub ikka inimesest ning sellest, millised õpiviisid kellegi peal kõige paremini töötavad.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Minul algas füüsika õppimine 6. klassis ja toimus väga omapäraselt. Üks noor mees, tõenäoliselt üliõpilane, andis mõned tunnid. Pärast esimest tundi anti läbi lugeda pool raamatut ja järgmisel tunnil oli selle kohta kontrolltöö. Sama kordus ka teise poole raamatu jaoks ja sellega kuuenda klassi õppetöö umbes piirduski. Seitsmendas ja kaheksandas klassis oli küll õpetaja olemas, kuid tema kulutas põhilise aja meie kasvatamisele. Minu pinginaaber veenis mind temaga koos astuma Tartu 1. Keskkooli (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) füüsika eriklassi. Füüsika õpetajaks oli kooli direktor ja palju tunde jäi ära või toimus iseseisev töö. Kõige rohkem on meeles füüsika praktikumid, mis toimusid Tartu Riikliku Ülikooli laboratooriumites. Keskkooli lõpueksami tegin ka füüsikas ja sain isegi viie. Minu isa oli füüsik ja vanem õde õppis ülikoolis füüsikat. Elasime linna lähedal Füüsika ja Astronoomia Instituudi aktinomeetriajaama juures. Seal töötasid atmosfäärifüüsikud ja oli ilmajaama vaatlusväljak ning me käisime tihti koos vaatlejatega andmeid kogumas. Kõrval asus viiekümnendate lõpus ehitatud satelliitide jälgimise paviljon, kus asusid postamentidel suhteliselt võimsad piirivalve binoklid. Lükkasime salamahti paviljoni katused pealt ja vaatasime binoklitega nii taevast kui ka maapealseid objekte. Lõpuks said sellest teada ka ametimehed, kuid nad lasid meid lapsi seal edasi tegutseda. Kuskil viiendas-kuuendas klassis ehitasin isa abiga seebikarbi sisse transistorraadio.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Sugulased, sõbrad ja tuttavad esitavad mulle väga laia diapasooniga küsimusi füüsika ja selle rakenduste kohta. Tundub, et tavakodaniku teadmised on kõige napimad kvantfüüsikas. Tundub, et koolis pole sellele piisavat tähtsust omistatud. Samas kosmoloogilised teemad huvitavad praktiliselt kõiki. Kui ma korraldan oma kodus linnast väljas planeetide ja tähevaatlusi on huvilisi palju. Peale oma õpilaste tulevad ka nende sõbrad. Füüsika õppimisel on vaieldamatult kõige raskemaks teemaks elektromagnetism ja selle sees eriti elektromagnetilise induktsiooni nähtus.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Valemeid tuleb füüsikas kindlasti õpetada, kuid need võib ka õpilastele ette anda. Eesti haridussüsteemis on siiski tavaks, et paljusid asju peab teadma peast. See ei käi ainult füüsika kohta. Kui olin füüsika riigieksami komisjoni liige otsustasime, et alati küsitakse Newtoni teist seadust kui näidet edasiminekust Aristotelese füüsikast. 

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Füüsika õppimisest kuni kaheksanda klassini mäletan seda, et tuleb ikka asju reaalse mõistusega võtta. Seda toonitas mu esimene füüsikaõpetaja. Keskkooli füüsikaõpetaja jutust on meelde jäänud see, et antimaailmast ei tasu naist võtta -  esimene suudlus ja oleme mõlemad energiaks haihtunud. Hea näide, siiamaani on meeles. Tallinna Pedagooiline Instituut (nüüdne Tallinna Ülikool) võlus mind eelkõige tööõpetusega, aga suurepärased õppejõud sütitasid minus nii füüsika , astronoomia, matemaatika kui ka psühholoogiahuvi. Vello Kornel, Hannes Tammet, Tamara Sõrmus, Peep Kalv – isiksused, kes  vanemat füüsikutepõlvkonda kindlasti kõnetavad. 

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige rohkem tavaelus on ilmselt pöördutud minu poole elektriga seotud küsimustes. Ka tähistaevast olen tutvustanud. Olen olnud ka ühes kohtuasjas konsultant, see puudutas purunenud toote ekspertiisiandmete tõlgendamist. Kuna koolitundides olen käsitlenud liikluse ja tehniliste spordialade füüsikalisi aspekte, siis on ka sealt tulnud küsimusi auto juhitavuse ja oda lendamise kohta.

Mulle meeldib füüsika õpetamisel lähtuda sellest, et kerge on seletada seda, mida näed. Aga inimesel on võime teha nähtavaks asju ka kujutlemise läbi, seepärast on tähtis osata kujutleda nähtusi, mida seletad. Kujutlusvõimel on tohutu tähtsus asjadest arusaamisel. Ja kui kujutluspilt ei hakka tööle, siis teeme asjad näitlikult selgeks. Tuleb meelde lugu gümnaasiumiklassist kellele ei mahtunud kuidagi pähe aatomi kvantmehhaanilised seaduspärasused. Egas midagi, läksime saali, jagasime rollid ja mängisime aatomi kvantmudeli läbi nagu rahvatantsu etenduse. Keskel olid prootonid ja neutronid koos ja ümber nende suures ringis tiirles laineline elektron. Ja kui laineline elektron tahtis tuumale lähemale tulla, pidid osad ringis olijad lahkuma (nagu footon aatomist). Juurdetulemisel aga laienes ring iseenesest. Uskumatu, aga see oli paljude jaoks parim ja õpetlikum füüsikatund kogu kooliaja vältel.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Kas valemid pähe? Kas seadused pähe? Kui midagi muud ei ole võtta, kui loogika ei tööta, aitab päheõpitud seadus, seda õigesti rakendades, tulemuseni jõuda. Valemeid kontrollin pärast teema läbimist. Kui on sisuliselt tööd tehtud ja piisavalt oma peaga ülesandeid lahendatud on valemid pähe kulunud. Hea kontroll hindamaks tegeliku õpilase töö mahtu. Füüsika koolivalemid on nii lihtsad, et neid saab igal ajal reaalse olukorra analüüsimisega välja tuletada. Olen proovinud põhikooli õpilastega, tuleb välja küll, seepärast tasub vaeva näha ja selline arutlemisoskus omandada. Eelkõige peab aga oskama õiget valemit valida ja teadma , mida antud täht selle valemi kontekstis tähendab. Kui võimsuse valemis t tähendab temperatuuri, on ikka mõtlemine väga mööda. Vajalike valemite meeldejätmiseks on ka mõnusad naljad omal kohal: „Nuiaga pähe kui võimsuse valemit ei tea“ (N=UI), kõlab elektriõpetuses. „OOO - mega, täna on sööklas kaks pihvi“, on mu õnestunumaid lööklauseid ringliikumise ja laineteooria ühe valemi (ω=2πf) meeldejätmiseks. Ka aastate pärast mäletatakse.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Alustasin füüsika õppimist mehaanikast ja leian siiani, et see on õigem kui praegune, mil alustatakse optikast. Optika võib tunduda küll „põnevam“, aga mehaanika on ikkagi kuidagi paremini tajutav. Õppisin Ida-Virumaal Oru koolis (praegu seal enam kooli ei ole), aga siis moodustasime piisavalt suure nutikate õpilaste koosluse. Füüsikaõpetaja oli väga nõudlik, ütleksin isegi, et kohati liigagi. Mäletan, et olin jätnud Ohmi seaduse rakendamise ülesandes voolutugevuse arvutamisel vastuse teisendamata milliampritesse ja sain nelja. Sellest hoolimata olen talle väga tänulik. Ma ei ütleks, et huvitusin füüsikast. Mulle meeldis õppida ja ükski aine raskusi ei valmistanud, aga pigem olin huvitatud ajaloost. Keskkoolis tegin valiku füüsika kasuks ja seda just tänu oma füüsika õpetajale.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Tihti võib kohata õpilasi, kelle suhtumine füüsikasse on juba blokeeritud, sest talle on (tavaliselt) vanemate poolt sisendatud, et juba mina ei saanud füüsikast aru; füüsika see on väga raske jne. Sellisel juhul kulub palju energiat õpilase sellisest arusaamast „vabastamiseks“. Just see hetk kui õpilane tajub, et ta saab füüsikast aru, peaks olema iga füüsikaõpetaja unistuseks.

Õpetamine on õpilase ja õpetaja vastastikuse rikastamise protsess. Minu egot ei riiva karvavõrdki kui õpilane on mõnes küsimuses targem kui mina. Seega ei ole ma teinud kunagi numbrit kui õpilane on mõnes füüsika teemas targem kui mina. Kui õpetaja hakkab põdema oma autoriteedi pärast, siis ei tule õpetamisest midagi välja. Tuleb olla sina ise – oma positiivsete omadustega ja samuti veidrustega.

Õpetan füüsikat suurima mõnuga ja kui õpilasedki seda mõistavad, siis on kõik kordaläinud.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Füüsika on tegelikult imelihtne, tuleb ainult ära tunnetada süsteem. Mõneti sarnaneb füüsika õppimine ja ka õpetamine muusikale. See küsimus viib muidugi kohe paljuräägitud valemite peast teadmise juurde. Leian, et õpilased valemeid peast teadma ei pea. Õpilasele, kes on füüsikast sügavamalt huvitatud (käivad olümpiaadidel, planeerivad oma edasised õpingud siduda füüsikaga jne.) jäävad need iseenesest pähe. Kes on huvitatud headest õpitulemustest nendel on valemilehtedest kasu. Kes on tulnud lihtsalt aega veetma, sellel ei ole ka valemilehtedest mingit kasu.

Samas on väga paljudel õpilastel tekkinud valemitest nagu mingi dogma. Nad saavad valemilehelt mingi valemi ja proovivad seda kohe rakendada suvalise situatsiooni lahendamiseks. Püüan luua õpilastes arusaamist, et oma mõttekäike tuleb argumenteerida ja põhjendada (kasvõi valemitele toetudes). Oskuslikus valemilehtede kasutamisest on tegelikult väga palju abi. Seaduste sõnastamiseks tuleb näiteks valem lihtsalt panna sobivasse keelevormi. Rõhutan alati, et füüsika õppimisel tuleb lähtuda sellest, et aju ei ole prügikast ja seda tuleb kasutada ratsionaalselt. 

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Füüsika õpe algas 8.klassis. Õpe oli meil üsna üksluine, kuna vahendeid koolil ei olnud ja seega praktilised tööd piirdusid elektriringi kokkupanekuga. Õpetaja pani rõhku teooriast põhimõtteliselt aru saamisele ja ülesannete lahendamisele.

Füüsika ei olnud küll koolis kõige põnevam tund, kuid pani huvitavatele probleemidele mõtlema. Huvi füüsika vastu kasvas gümnaasiumis. Eks siis sain vanemaks ja oskasin ümbritsevat rohkem  mõtestada. 

Loodus üldiselt on mind aga alati huvitanud, selle pisiku sain kodust. Bioloogist ema, kes õpetas Suislepa kohalikus põhikoolis kõiki loodusaineid  peale füüsika, oskas alati loodusest rääkida ja küsimustele vastata. Mida rohkem looduse kohta teada sain seda põnevam see tundus. Vanusega kasvas arusaam, et kõik looduse seaduspärasused taanduvad füüsikale.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige raskemini mõistetavad tunduvad elektromagnetismi teemad. Selle teemaga seoses on ka tunnis endal taipamist ja avastamist koos õpilastega. Aga pean tõdema, et „õpetan ja õpetan ja lõpuks saan ise ka aru“ momente on tulnud paljude teemade juures.

Ümbritsevate inimetega vesteldes tõstatub palju küsimusi. Kosmose teema on olnud alati intrigeeriv. Eriti suurt arutelu tekitav on olnud Universumi lõputuse ja lõpu küsimus.

Üldiselt paljud võõrad noored inimesed ehmatavad ära, kui öelda, mis ametit ma pean, kui aga esimesest ehmatusest on üle saadud siis tullakse lagedale väga laia valiku küsimustega. Küsitud on nii linnu lendamise kohta kui selle kohta, et millal Päike Maa „alla neelab“, nii et tegelikult on teemadering lai, mis inimesi huvitab.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Valemite õppimisest niipalju, et need valemid, mis on õppekava järgselt kohustuslikud peast teada on täiesti piisav. Kui on olemas mõistmine nende sisust, tuleb nende valemite teadmine juba ilma suurema pingutuseta. Nende korrektne rakendamine on aga juba iseasi…

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Füüsikat õppisin kõige rohkem põhikoolis. Õpetajaks oli kooli direktor, kes õpetas väga matemaatikakeskselt. Lahendasime ülesandeid, mingeid katseid tegime ka. Kuna mulle meeldis matemaatikas ülesandeid lahendada, siis füüsikas polnud ka mingit probleemi. Andmed kirja ja valemid ka ja kombineerisin. Sisulist arutelu, miks ja kuidas ja mispärast, ma ei mäleta. Keskkooli esimeses klassis oli õpetaja, kel olid väga head konspektid, kuid tundides tegeles ise muude asjadega. Keegi õpilastest luges tema konspekti ette ja teised kirjutasid. Vahel siiski rääkis ise ka. Ülesandeid tegime temaga päris palju. Järgmisel aastal oli õpetajaks  noor mees, kes ei julgenud klassi poole eriti vaadatagi. Ma olin korralik õpilane ja kui kästi midagi lugeda, siis läbi lugesin ikka, erilist huvi küll ei olnud. Kolmandal aastal oli jälle uus õpetaja, tema püüdis meid siis ikka õpetada ja asju selgeks teha. Keskkooli osast ei mäleta ma ühtegi katset.

Vanema vennaga arutasime vahel kuidas ja miks looduses asjad nii käivad. Temaga uurisime ka, kuidas miski töötab. Näiteks, mis on mänguautode sees jne. Ükskord lammutasin ära ühe isa lüliti, et näha, mis seal sees on.  See oli ilus karp musta ja punase nupuga. Kahjuks ei osanud pärast kokku panna ja sain isa käest riielda, et ära lammutasin.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige raskem teema tundub elektromagnetism ja üldse elektriga seonduv praktiline tegevus.

Kõige toredam on näha, kui õpilased mõtlevad kaasa ja küsivad ning arutavad. Vahel jõuame nii ka hoopis teiste teemade juurde, aga kui huvitab, siis ka seletame ja räägime. Tore on ka see, kui õpilane on kodus midagi uurinud või kuulnud ja siis tahab täpsemalt teada, kuidas asi käib. 

Aastakäikude õpilased on väga erinevad. Ühel aastal ei saadud aru, miks valguse kiirus on erinevates keskkondades erinev. Mängisime siis läbi, nii et igaüks oli kas keskkonna osake või valguse osake. Peale seda liikumist oli kõigil asi selge.  Järgmisel aastal tegin sama järgmise klassiga, mille peale pärast üks õpilane küsis: „Õpetaja, kas te arvate, et me nii lollid oleme, et nii titekalt peab seletama?”  

Kuna kõikide teemade juures püüan  panna õpilasi mõtlema ja tooma näiteid elust enesest, ütles kord üks õpilane vahetunnis teisele – füüsika on raske, seal peab mõtlema!

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Mina olen seda meelt, et põhimõisteid, tähistusi ja ühikuid peab teadma, muidu ei saa hiljem aru, millest üldse jutt käib. Põhimõisteid võib seletada ka oma sõnadega nii, et on näha, kas õpilane on asjast õigesti aru saanud. Põhikoolis ei luba ka valemite lehte, gümnaasiumis küll. Gümnaasiumis peavad ka peast teadma, mida mingi täht tähendab ja mille kohta valem üldse käib. Teisendada peavad oskama, aga kui ka mõni eesliide meelest ära läheb, siis võib vaadata ka. Need kuluvad nagunii pähe. Ja kui piisavalt tähistusi ja ühikuid kasutada, jäävad need ka isegi pähe. Kui mõnele tõesti ei jää, siis tuleb ära õppida. Oluline on maailma asjadest aru saamine ja nende omavaheline seostamine.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Minu kooliaja füüsika oli väga eklektiline. Õppisin füüsikat kahes koolis – Kohtla-Järve 1. Keskkoolis ja Rapla Keskkoolis – kokku kuus aastat (VI – XI klass) seitsme erineva õpetaja käe all. Iga õpetaja oli eriline, lausa omaette isiksus, kellest eredamalt on meelde jäänud Lehho Jõumees Kohtla-Järve koolist ja Hans Makus Rapla koolist.

Kuna tegelesin koolis kõige muuga, võiksin lausa öelda, et käisin koolis kõige muu kõrvalt, siis polnud mul eriti aega kooliasjadega tegelemiseks. Üks inimtüüp vist kohe on selline, kes pingutab tulemuse saamiseks nii vähe kui võimalik ja ometigi tuli kõik kuidagi iseenesest kätte.

Füüsika õpetajaks saamisega oli aga nii, et üheksandas (keskkooli esimeses) klassis küsis mult naabritädi, et kelleks Enn ka suureks kasvades (olin siis 183 cm pikk ja umbes 110 kg raske) saada tahab. Tulistasin puusalt, et õpetajaks. Mõni päev hiljem mõtlesin, et miks ka mitte. Kuna reaalained olid apoliitilised ning füüsika tundus elulähedasem kui matemaatika ja lihtsam kui keemia, siis nii see valik kujuneski.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Füüsikaga (ilmselt kõigi teiste ainetegagi) on nii, et mida rohkem sama asja teistele seletada, seda paremini sellest ise aru saad. Küsitakse igasugu asju. Mõni on raadiost kuulunud mõnda fakti ja küsib selle kohta. Teine jälle kuskilt portaalist miskit kummalist lugenud. Viimasel ajal on mul kiusatus võidelda/vaielda portaalist telegram.ee „teaduslike“ artiklite jagajatega. Paraku olen jõudnud tõdemusele, et kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda lihtsalt usubki ega lase faktidel oma usku kõigutada.

Peeglisse vaadates tuleb tunnistada, et küllap on meil, füüsikaõpetajatel, selles oluline osa. Kui me võtaks rohkem aega, et õpilastel tekiks võimaluski faktide ja ainete vaheliste seoste loomiseks, siis poleks hiljem tarvis võidelda lapiku Maa teooria absurdiks või absoluutkiirusest kiiremini liikuvate rakettide ehituslike iseärasuste võimatuks tunnistamisega.

Silma võtab (positiivselt) märjaks aga see, kui sama asja viienda nurga all selgitades hüüatab muidu tagumises pingis sind tuhmi pilguga vaadanud õpilane, et „Aaa, sain aru – nii lihtne see ongi!“

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Minu arvates võiks koolifüüsikas olla tõesti paar kolm printsiipi, mida peast teada. Absoluutkiiruse printsiip, massi ja energia ekvivalentsuse printsiip, energia miinimumi printsiip … võib-olla mõni veel. Ise kordan oma õpilastele, et kui neil on gümnaasiumi lõpuks meeles, et absoluutkiirus on ligikaudu 300 tuh. km/s, teavad Newtoni kolme seadust ning Ohmi seadust, siis pole nad kolme gümnaasiumi-aastat tühja lasknud.

Kõik definitsioonvalemid (ja seda mitte ainult füüsikas vaid ka matemaatikas) võiksid aga õpilastel olla (koos tähiste ja ühikutega) vabalt kätte saadavad. Hindan faktiteadmistest palju kõrgemalt seda, et õpilane suudab ära tunda, millise probleemiga on tegu, leida selle probleemi lahendamiseks sobiva(d) valemi(d) ning nende abil probleemi lahendada.

Kindlasti ei poolda füüsikast „jutustava“ õppeaine tegemist. Füüsika kasutab objektide ja protsesside kirjeldamisel matemaatika keelt ning seetõttu on arvutusülesannete lahendamine praktiliste tööde tegemise kõrval füüsika lahutamatu osa. Olgu pigem „läbi võetavaid“ teemasid poole vähem, kuid nendele kuluv aeg poole pikem – nii saaksid õpilased midagigi jäädavat endaga kaasa võtta. Praegu ratsutame enamuse materjalist lihtsalt läbi ja siis imestame, miks usuvad inimesed, et Maa on lapik või muid sarnaseid jaburusi.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Mina õppisin nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis Jõgeval, Jõgeva Gümnaasiumis. 8.klassis oli õpetajaks Laine Kaasik, kelle õpetusest on spektri värvused eluks ajaks meeles, ning 9.-12.klassis oli mu õpetajaks Vello Mägi, kellega nüüd kolleegidena kogemusi jagame.

Koolis õppides oli füüsika alati aine, mida ma ei õppinud pähe, sest üsna õpingute alguses tekkis arusaam, et kõik õpitav on pärit meid ümbritsevast maailmast. Seetõttu peab saama loogiliselt meelde jätta ja tuletada õpitavat. Ja parim viis õppimiseks oli ikka teistele seletada, sest siis tuli ju ise materjal läbi mõelda ja iga seletusega hakkas ka ise üha paremini aru saama, millest on jutt. Seetõttu koduseid õppimisi füüsika jaoks oli vähe, vaid kui kirjalikke töid oli vaja teha, muidu vahetundides seletades klassikaaslastele õpitavat materjali.

Mäletan siiani gümnaasiumi lõpuaktust, kus õp Mägi võttis sõna ja ütles, alati oli huvitav lugeda minu ja mu klassivenna töid, sest sealt võis midagi põnevat leida. Ja nii oli, sest kui päris täpselt tol hetkel õpiku teksti ei mäletanud, siis tuli loogika alusel kohapeal teooriaid ja füüsikat luua – õnnestumine – oli häid ja oli paremaid päevi.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Meenub paari aasta tagune tund 12.klassiga. Enne jõuluvaheaega oli räägitud radioaktiivsusest ja kiirgusdoosidest rääkides saime teada, et banaan on radioaktiivne puuvili. Kevadel, üks viimastest tundidest, tuli õpilastel esitleda oma füüsikalist maailmapilti. Ja üks tütarlaps tuli banaaniga, millele olid peale kirjutatud valemid. Lugu: „Kuidas spikerdada? Kuna banaan on radioaktiivne, siis selle asetamisel lauale õpetaja ehk väldib seda pinki ning jalutab kaugemalt mööda. Ja siis ma saangi valemeid vaadata. J“

Üldiselt on toredad kõik need hetked, kui näen, et õpilastel tekkivat sädet silmas või kui neil tekivad küsimused teemal, millest räägime. Tahavad teada, kas see või teine asi toimibki nii, sest kehtib just käsitletav füüsika. Ja kõige parem õppimine ongi ikkagi vahvate ja särasilmsete noortega koostöös.

Samuti on tore arutada, miks on seelikuga talvel soojem kui vaid teksapükstega? Või kui arvutatakse Kuu tiirlemisperioodi, siis tulemuse õigsuse hindamine, kas 27 päeva sobib? Ja kellele need jõud ikka mõjuvad, kas kelgutajale nõlval või õhule 2 m kõrval?

Üks vahva seik oli mõni suvi tagasi rongiga Jõgevalt Tallinna sõites, kui sattusin istuma vastamisi noormehega, kellega tuli juttu autode ümberehitamisest ja nende sõiduomadustest. Ning pärast mõningat mõttevahetusi jäi vastasistuja järsku mõtlikuks ja küsis: „Sa oled naine. Miks sa nii palju autodest tead?“. Aga kuna juttu oli füüsikal põhinevatel nähtustel (soojuspaisumine, tuuletakistus jne), siis oli see kõik lihtsalt loogiline.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Kindlasti on enne igat kontrolltööd õpilastel tunne, et asju tuleb pähe õppida ja seda ka tehakse. Kuid see ei ole edasiviiv meetod. Jah, mõni asi tuleb mõnikord pähe õppida, sest kui üks asi on peas, hakkab meie tark aju seda seedima ning järgmiste analoogiliste tulemuste saamine on juba märksa lihtsam.

Olen aga ise seisukohal ja püüan õpetada ning anda õpilastele edasi oskust näha/tajuda õpitava teema loogikat, aru saada, miks need asjad nii on. Seostatult maksimaalselt palju igapäevaste nähtustega meie ümbert, sest just nii saame aru. Ja kui ka humanitaarklassi õpilasel läheb nägu pärast pikka pusimist rõõmsaks ja ta teavitab „Ma sain aru!“, siis elu tõestabki, et loogika on füüsikas väga oluline komponent. Valemite pähe õppimine vähetõenäoliselt (humanitaarklasside) füüsikaga seonduvat edasiõppima minejatelt ma ei nõua. Sest kes neid vajab, see peab neid nagunii meelde tuletama ja tänapäeval on infot meie ümber nii palju. Väga tähtis on oskus osata etteantud materjali kasutada. Sest isegi kui valem on peas, siis selle rakendamise oskus ei kaasne valemi teadmisega. Pähe õppimise oskust ei soovi ma kontrollida, vaid ikka ju temaatika tundmist, maailma toimimisest arusaamist.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Laisalt – tegemist oli ju üsna loogilise ja minu tolle-aja teadmistega kooskõlas oleva ainega ning siis sai tunnis lulli lüüa. Kui anekdoodid mida pinginaabritega rääkida otsa said, siis lahendasime ka mõne tüdruku ülesanded ära. Otseloomulikult jagas õps peagi välja, et me igavleme ning püüdis minust ja veel mõnest olümpiaadimaterjali hakata kasvatama, kuid ma ei allunud provokatsioonile – eelistasin tüdrukute aitamist. Pinginaaber seevastu käis isegi teises linnas! edasijõudnute voorus. Gümnaasiumi osas olid ka mõned teemad, mis oli sisuliselt nii huvitavad, et lugesin isegi omal algatusel mõne raamatu läbi. Kuigi jah, tuleb pattu tunnistada, et astronoomia kursusest õnnestus mul viilida. Ja nagu Murphy seadustele kohane viis saatus mind õppima füüsikat ülikoolis ja elama Tõraverre (Observatooriumi teadusküla), kus keegi ütle sulle tere ka mitte, kui sa teleskoobi tööpõhimõtet ei tea. Nüüdseks olen siis täheteaduse algtõed omandanud elu sunnil.

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Kõige huvitavam on õpetada noori ja süüdimatuid müügimehi/naisi. Kui teile järgmine kord pakutakse tolmuimeja esitlust, kodu õhukvaliteedi kontrolli või kvantripatsit – kutsuge nad julgelt endale külla ning te ei kahetse. Iga teine/kolmas esitlus eksib omal vahval moel energia jäävuse, termodünaamika või kõige elementaarsema loogika vastu – ning toredad on need suured müügiinimese silmad kui ta lõpuks sinu seletamise peale aru saab, kuidas tolmuimeja päriselt töötab.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Jah, on! Täpselt nii, nagu remondi tegemiseks peavad kruvikeeraja ja haamer „käe sees“ olema, peavad ka lihtsam matemaatika ja tähiste süsteem peas olema. Kui mina alustasin õpetamist, siis olin kohe aasta alguses vastik ära ja lasin pähe õppida eesliidete tabelid ning tähis-nimetus seosed. Lisaks tegime vana hea „avalda täht võrrandist“ puust ja punaseks. Ülejäänud aasta sai tegeleda jutustava ainega ning klass püsis enamasti pardal, kui ma mõne valemi tahvlile kritseldasin. Vähe sellest, ma suutsin selle sõgeda laste piinamise metoodika ka maha müüa Avitale, kelle vähemalt kahes õpikus on toodud tuupimise osa kohe algusesse kokku. Kõige parem asja juures on see, et ma ise vihkan pähe tuupimist.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Põhikoolis oli klassis 11 õpilast. (Tali 8-klassiline kool Pärnumaal) Viilida eriti ei saanud ja kuna füüsika meeldis, siis väga ei olnud tarvidust viilida ka. Õpetajaks oli tegelikult matemaatika õpetaja, aga ka füüsikat õpetas ta päris hästi. Keskkooli lõpetasin Nõos.  Õpetajaks oli Valdo Väinaste. Sel ajal oli ka tavalises koolis küllaltki heal tasemel füüsikaõpe. Nõos sai natuke rohkem ülesandeid lahendatud. Olid ka praktikumid. Osalesin päris usinalt olümpiaadidel. Põhikoolis ka vabariiklikul. Tunnid olid peamiselt loengu vormis õpetaja suutis aine üpris hästi ära seletada. Igatahes mulle meeldisid. Meelde on jäänud, et kontrolltööd olid päris pikad ja ega eriti lahenduste kontrollimiseks aega ei jäänud. Kooliväliselt väga rohkem füüsikaga ei tegelenud. Ega maal elades selleks suurt aega jäänutki. Ega mul keskkoolis ei olnudki sellist sihti, et füüsikaga pikemalt seotuks jään. Füüsikuks aitas saada sõda Afganistanis (see on eraldi lugu).

Mis on kõige toredamad füüsikaga seotud asjad, mida oled ise teistele õpetanud?

Tegelikult on kõige raskem minul õpetamise mõttes mehaanika. Siis on õpilastel veel kõik võõras. Tegelikult saab kõike õpetada. Selleks on vaja ainult piisavalt aega ja oskust õpetada. (Vastav matemaatika peab ka muidugi selge olema.)

Küsitakse igasuguseid asju. Küsivad enamasti õpilased. Aga olen aidanud ka teisi. Hea mälestus on bio-geo õpetajatega käidud Saksamaa ekskursioonist, kus tuli põhjalikult seletada tõusude ja mõõnade tekkimist. Kuna olen tegelenud lennundusega, siis olen ka selles vallas päris palju selgitusi andnud. Viimane kord oli seotud füüsikaõpetajate CERN-is käiguga. Sattusime istuma lennukitiiva taha ja siis oli hea seletada mis on mis ja milleks.  

Üks asi millega on hea inimesi testida on Newtoni seadused. Kui vähemalt ühe suudab ära seletada, siis võib täiskasvanud inimesega füüsikast rääkida. Kui ei suuda, siis tegelikult vahet ei ole, mida räägid.

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Kindlasti. Kujutage ette liiklust kui liikluseeskirjad ei oleks peas.  Sõidud saaksid tehtud aga…..? Või vestlust inglise keeles, kus mõlemad vestlejad piiluvad kogu aeg sõnaraamatusse... Millegipärast arvatakse, et füüsikas saab kõike järele vaadata. Nii see ei ole. Tegelikult on ka füüsika keel mille mõistmiseks peavad „tähed“ ja „sõnad“ peas olema. Kindlasti peaks peas olema valemid ja põhimõisted. Näiteks kaal, kiirendus. Loomulikult mitte sõnasõnalt, aga piisavalt täpselt. Tegelikult on nii, et kui lahendada piisavalt ülesandeid , siis valemid kuluvad iseenesest pähe.

Hiljuti oli mul 12. klassis kontrolltööks ettevalmistamise tund. Mina midagi suurt ei teinud. Seletasin natuke raskemaid kohti. Sain rahulikult õpilasi jälgida. Õpilased lahendasid iseseisvalt või siis teiste abiga ülesandeid. Vestlus toimus füüsikavõõrale  täiesti arusaamatus keeles. Kasutati tähiseid, jne. Hea tunne oli. Tundsin, et minu töö ei ole asjatu olnud.  Minu meelest see ongi see, millest algab füüsikaline maailmapilt. See  et  võib-olla need mõisted jne varsti ununevad ei olegi tegelikult tähtis. Midagi jääb ikka alles ja see mis alles jääb ongi füüsika. Selleni jõudmiseks tuleb paar aastat vaeva näha.

Kuidas õppisid koolis füüsikat?

Koolipõlves oli mul kolm füüsikaõpetajat. Põhikoolis tegime  palju praktilisi töid, mis mulle meeldisid kõige enam. Vahel jäi puudu täielikust arusaamisest, aga arvutusülesannete lahendamisega tulin päris hästi toime. Gümnaasiumis püüdsin ma alati kõigest aru saada, ja see võimaldas, vaatamata suurele koormusele, õppida küllaltki edukalt. Juba gümnaasiumis  võtsin osa olümpiaadidest. Füüsika polnud küll minu lemmikaine, kuna rohkem meeldisid mulle  matemaatika ja keemia. Kuid tänu õpetajatele minu huvi füüsika vastu kasvas, lugesin  erialast kirjandust, mis oli seotud katsetega, ise huvitusin tehnikast. Gümnaasiumis ei olnud piisavalt laboratoorseid töid, mis oleksid näitlikult kinnitanud teooriat. Ajapikku saabus mõistmine  ümbritseva maailma teadmiste vajalikkusest ja neist seadustest, mis  valitsevad  looduses. Juba koolis avastasid klassikaaslased minus oskuse seletada materjali. Maha kirjutada ma ei lasknud, aga selgitama olin alati valmis.

Mis on kõige toredam füüsikaga seotust, mida oled ise teistele õpetanud?

Väga raske on öelda, milline füüsikateema on mõistmiseks kõige raskem. See sõltub klassist, õpilaste huvist antud teema vastu. Kuid sagedamini kutsub esile raskusi mehaanika ja  elektrodünaamika. Kõige sagedamini pärivad õpilased saadud teadmiste praktilise rakendamise kohta. Vahel kutsuvad need küsimused esile tormilise arutelu klassis. Nad esitavad ise küsimusi ja ise püüavad neile läbivõetud materjali kasutades vastata. Mina esinen ainult partneri ja abilise rollis. Eriti meeldib mulle laste reaktsioon, kui nad ise kas või väikesi avastusi  teevad. Nimelt see jääb neile meelde eluks ajaks. Just see teeb neile füüsika huvitavaks.  

Kas koolifüüsikas on midagi, mille peab pähe õppima?

Ma arvan, et koolifüüsika peab rajama vundamendi selle mõistmiseks. Seaduste ja seaduspärasuste mõistmine, seosed suuruste vahel  praktiliste tööde abil ja probleemsete ülesannete lahendamine on minu arvates põhilisteks momentideks füüsika õppimisel koolis. Valemitest pole tolku, kui sa ei tea, mis nende taga seisab. Kui sa ise leiad tee mõne valemi juurde, siis on see esimene samm  mõistmise poole. Sellise õppimise protsessis jäävad  põhivalemid ja füüsikalised suurused automaatselt pähe. Peamine on  osata neid valemeid rakendada eri liiki  ülesannete lahendamisel. Üks tähtsamatest ülesannetest on näidata meetodeid, mille abil võib nähtusi kirjeldada, samuti oskus leida tee nende mudeli juurde või rakendada valmis mudelit.