Päikesesüsteemis tiirleb päris suur hulk väga pisikesi meteoorkehi ehk meteoroide. Meteoorkehade suurus võib olla tolmukübemest või liivaterast kuni mõne meetrini. Suure kiiruse tõttu on isegi väikesed terakesed ohtlikud kosmosetehnikale. Maa atmosfääri tungimisel saavad väikesed meteoorkehad või mikrometeroidid meteoorideks, st kuumenevad ja põlevad või aurustuvad. Isegi väikese massiga kehadel on tänu suurele kiirusele palju energiat, mis jätab meteoori teele hõõguvast materjalist heleda vöödi. Sedasama nimetataksegi langevaks täheks. Meteoorid võivad tulla asteroidide vöös kokkupõrgetel tekkinud tükkidest ning isegi planeetide ja kaaslaste pinnalt ülespaisatud materjalist. Tihti pärinevad meteoorid vanadest komeedisabadest. Kui Maa sellist tolmupilve läbib, võime näha meteoorisadu. Meteoorid liiguvad siis atmosfääris paralleelse voona ja paistavad perspektiivi tõttu väljuvat ühest kohast taevaskeral, radiandist. Arvatavasti on kõige enam vaadeldud 12. augusti paiku tipnevat perseiidide meteoorivoolu, mille radiant on Perseuse tähtkujus.

Perseiidi lend. Foto on tehtud ööl vastu 14-ndat augustid 2010.a. Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) platvormil.	Kaali meteoriidikraater.

Kõik meteoorid ei jõua siiski atmosfääris ära põleda, jõuavad maapinna lähedal tihedamasse õhku ja kukuvad maha. Meteoriitideks nimetatakse neid kosmilise päritoluga kehi, mis elavad üle nii kohtumise Maa atmosfääri kui ka maapinnaga. Tihtipeale jäävad ka üsna suurtest meteoorkehadest pärast atmosfääris kuumenemist, aurustumist, põlemist ja plahvatust järgi ainult laialipaisatud killud. Pisematest metoorkehadest ei pruugi üldse tahket jääki jääda. Kui see siiski juhtub, on tegu pisikeste sulanud ja oksüdeerunud kivimi või metallipurudega, nn mikrometeoriitidega. Neid otsitakse ja leitakse tavaliselt Maa kosmilise mineviku uurimise eesmärgil Antarktika jääst. Kõige rohkem tähelepanu saavad meteoriidid, mis suurte tervikkehadena maha jõuavad ja üles leitakse, või need, mis maapinda plahvatuskraatreid tekitavad. Võib ka juhtuda, et meteoriit laguneb ja plahvatab enne maapinnaga kohtumist. Siis kraatrit ei teki. Nii juhtus näiteks 2013. aasta Tšeljabinski meteoriidiga. Kui ka kilde ei leita, arvatakse, et tegemist võib olla komeedi või selle tükiga. Tõenäoliselt juhtus nii kuulsa 1908. aasta Tunguusi meteoriidiga.

Vanemad meteoriidikraatrid mattuvad setete alla ja lõpuks on neid loodusest keeruline leida. Värskemad kraatrid pakuvad tänapäeval häid võimalusi turismiäriks, nende juurde on ehitatud külastuskeskusi ja vaateplatvorme, koostatakse haruldaste kraatrivaadete edetabeleid. Enamasti saab esikoha Barringeri kraater, tuntud ka Arizona kraatrina. Eesti on üsna meteoriidirikas maa, meil on lisaks hulgale meteoriitidele, kraatritele ja löögijälgedele pakkuda ka tõeline meteoriitika pärl. Kaali kraatrit, täpsemalt kraatrivälja, on põhjalikult uuritud, sealt on leitud palju meteoriitset materjali, on kirjutatud raamatuid, loodud legende ja vaieldud hasartselt tekkimise põhjuste ning aja üle. Kindlasti mahub Kaali meteoriiditurismi esikümnesse.