Sõna „ilm” on eesti keeles mõnusalt mitmetähenduslik. Ilmatu suur Maailm, kõik see mis meid ümbritseb. Maa ja ilm, all ja üleval. Meil on varnast võtta tõlkimatu käibenali, et ilmast ilma on ilmaga jama, aga ilma ilmata ka läbi ei saa. Oleme harjunud ilmaennustust kiruma ja vähesed on valmis ilmaennustajaid ehk sünoptikuid teadlasteks pidama. Kindlasti hindame me ilmanähtusi väga subjektiivselt. Vaevalt, et keegi vaidlustab vihmasadude vajalikkuse. Samas on tavapärane pahandada, kui vihma sajab puhkuse ajale planeeritud jalgrattamatka kõigil päevadel ja öödel. Muidugi kerkib siis küsimus, miks on ilma nii raske ennustada?

On tõsi, et me elame muutliku ilmaga kohas. Mitmetes kohtades üle maailma esineb üsna regulaarseid ilmanähtusi (sajab põhiliselt õhtuti, vihmaperiood algab septembris, lumi tuleb maha novembri algul ja püsib aprillini), meil see paraku nii lihtne ei ole.

Vaatame kõigepealt, kuidas ilmanäitajad ühes konkreetses kohas ööpäevade lõikes muutuvad (joonis 1.5.1.). Seejuures märkame mitmeid üsna kohapealse iseloomuga muutusi. Päeval on soojem kui öösel, üks päev on soojem, teine pisut jahedam, öösel on õhuniiskus 100%.

Temperatuur. Graafikutele jääb vähemalt osaliselt kolm ööd. Esimese päeva õhutemperatuuri maksimum on kõrgem kui teisel ehk nagu tavaliselt öeldakse, esimene päev oli soojem.

Teise päeva temperatuuri käigus on märgatav jõnks, mille põhjus ei selgu esitatud graafikutelt.

Õhuniiskus. Laias laastus on temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse graafikud vastupidised, st kui on soe, on suhteline niiskus väiksem. Jahedatel öödel tõuseb niiskus 100%-ni, on kastene või udune. Kõige esimene öö on olnud jahedam ja ka õhuniiskuse graafik püsib pikalt 100% peal.

Niiskuse graafik teeb teisel päeval väga täpselt kaasa temperatuuri kõikumised, kõik täpselt tagurpidi. Ka temperatuurigraafikule vastav jõnks on samal kellaajal.

Sademed. Esimesel hommikul, kui temperatuur oli juba tõusnud, ei hakanud õhuniiskuse graafik sugugi langema. Selle põhjuseks oli hommikune vihmasadu. Kui sadu lakkas, sai ka niiskuse graafik „laest lahti”.

Õhtust kastet ja hommikust udu, isegi väikest vihmasabinat saab edukalt seletada kohalike veekogude pinnalt ja taimelehtedelt aurustunud vee kondenseerumisega. Suuremad sajud ja lumetuisud peavad ilmselgelt pärinema mõnelt suuremalt veeauru allikalt, küllap siis ookeanilt.

Vaatame ühte konkreetset näidet sellest, kuidas suvised vihmasajud Eestisse jõuavad (joonis 1.5.2.). 24. juunil on olnud üsna ilus, kuigi mitte eriti soe suvepäev. Õhtul on meil vahelduva pilvitusega ilm, mõõdukas tuul puhub kirdest. Tähelepanelik vaatleja võib märgata, et päike loojub pilvedesse. See ei ennusta head ilma, sest väga tihti tulevad meile järgmiseks päevaks just need pilved, mis õhtul edelast paistavad. Vanarahva ilmatarkuski ütleb, et kui loojuv päike tagasi vaatab, tuleb homme ilus päev. Meteoroloogiasatelliitide piltidelt võib näha, et eelmisel päeval Atlandi ookeanil aurustunud veest on moodustunud pilvekeeris, mis liigub üle Kesk-Euroopa ja peaks 25. juunil ületama Eesti. Kindlasti tuleb sajune päev. Pöörlev niiske õhumass ei ole küll ise külm, aga tõmbab tuule suunda muutes meile põhja poolt külmemat õhku ja seepärast on järgmine päev mitte ainult vihmane, vaid ka jahe. Teise päeva õhtuks on sajud taandunud kirdesse, aga satelliidipilt näitab juba uue keerise tekkimist Briti saartest läänes. Esialgu on veel vara öelda, kuhu poole niiske õhumass järgmiseks täpselt pöördub, aga võib-olla juba südaööks saavad sünoptikud ka selle kohta ennustuse tehtud.

Seda piirkonda, mis meie ilma nii oluliselt mõjutab, nimetatakse mõnikord Põhja-Atlandi ilmakatlaks. Selles katlas keedetakse enamasti meie suvised sajud ja sügistormid. Sealse temperatuuri, õhurõhu ja -niiskuse, tuulte jm järgi arvutatakse järgmiste päevade ilmateade. Euroopa ülikoolides ja teadusinstituutides arendatakse ja rakendatakse pidevalt mitmeid ilmamudeleid. Tuleb tunnistada, et tänaseks on kolme päeva ilmateade enamasti palju-palju parem, kui me tahame tunnistada. Ilmaennustajate kirumise traditsioon on visa kaduma. Siiski ei aita ka väga head andmed ja ülivõimsad arvutid teha kuigi täpset ilmaennustust pikemaks ajaks. Näiteks järgmise aasta jaaniõhtut need ilmamudelid planeerida ei aita. Siin Läänemere ääres sõltub igapäevane ilm siiski päris paljudest pisiasjadest ja atmosfäär on nii suur, et piltlikult öeldes „ilm ei tea isegi, milline ta järgmisel suvel tuleb”.

Õnneks on meie ilmad siiski mõõdukad. Ka meid ohustavad tormid ja tuisud, merevee taseme tõus, suured sajud ja üleujutused, rahe ja teisedki äärmuslikud ilmanähtused. Samas oleme mitmestki päris äärmuslikust riskist seni vabad. Atlandi ookeani teisel kaldal tabavad igal aastal Kuubat ja Floridat troopilised orkaanid. On kostnud arvamusi, et kliima muutumine võib viia selleni, et ka meid hakkavad orkaanid kimbutama. Tegelikult seda ohtu siiski pole, kliima peaks selleks ikka väga-väga palju muutuma, et troopilised tsüklonid Läänemerele jõuaksid. Vaikse ookeani idaosa suurtest ilmariskidest kuulsaim kannab nime El Niño. Tegemist on ookeani pinna erakordse soojenemisega, mille tingivad püsivad muutused tuule suunas. El Niño on perioodiline nähtus, aga väga täpset korda ta ei pea, sama olukord tekib uuesti 4 kuni 7 aasta järel. Sooja pinnavee kogunemine Lõuna-Ameerika rannikule põhjustab olulisi ilmamuutusi. Tavaliselt kuiva kliimaga Peruud ja Ecuadori kimbutavad vihmasajud. Austraalias, kus niigi ollakse tihti hädas kuivuse ja kuumaga, esinevad El Niño aastatel erakordsed põuad. Hoovuste muutumine mõjutab kalavarusid ja seekaudu paljude piirkondade majandust. Klimaatilised muutused ulatuvad kaugele Põhja-Ameerika sisemaale, mõnedel hinnangutel on mõju lausa globaalne.