Elektrivool on laengukandjate suunatud liikumine. Siit kerkib õigustatud küsimus: mis paneb laengukandjad liikuma? Miski ei hakka liikuma ilma põhjuseta, isegi mitte laengukandjad. Vastus on tegelikult olemas juba elektrostaatika peatükis (ptk „Elektriline vastastikmõju“). Laengukandjaid liigutab elektrijõud ja selle eest vastutab vooluringis vooluallikas.

Vooluallikaks võiks võtta kaks suurt vastasnimelise laenguga keha. Kui need ühendada juhtmega, tekib korraks elektrivool. Paraku ei ole see kuigi praktiline vooluallikas. Kehade laengud ühtlustuvad kiiresti ja vool vaibub. Hea vooluallikas töötab n-ö laengu pumbana, mis pidevalt „surub“ ja „tirib“ laengukandjaid läbi juhtmete ja elektriseadmete. Selleks tööks vajalik energia võetakse välistelt jõududelt, näiteks mehaanilisest liikumisest (tuulegeneraatorid, vee- või auruturbiinid), keemilistest reaktsioonidest (patareid, akud) või valgusosakeste ehk footonite energiast (valgusrakud, päikesepaneelid).

Elektrivoolu tekitamiseks, st laengukandjate liigutamiseks tehtavat tööd kirjeldab füüsikaline suurus pinge. Piltlikult võiks öelda, et pinge kirjeldab voolu saamiseks tehtavat pingutust. Valemina saab selle kirja panna selliselt:

kus $U$ on pinge, $A$ on töö, mida tehakse elektrilaengu $q$ ülekandmiseks.

Pinge ühik on volt ($\text{V}$). 

Pinge kahe vooluringi punkti vahel on üks volt ($U=1\text{V}$), kui ühe kuloni suuruse laengu ($q=1\text{C}$) ülekandmiseks ühest punktist teise tehakse tööd üks džaul ($A=1\text{J}$).

Nime on pinge ühik saanud itaalia teadlase Alessandro Volta (1745–1827) järgi.

Vooluallikad küll tekitavad voolu, st panevad laengukandjad liikuma, aga nad ei tekita laengut ega laengukandjaid (ptk „Laeng, laengu jäävus“). Ühendame näiteks mõne elektriseadme vooluallikaga ja vajutame lülitile. Vooluallikas, voolu tarbija ja ühendusjuhtmed moodustavad vooluringi. Vabad elektronid hakkavad lisaks ainetes juhuslikult ringirabelemisele nüüd ka suunatult liikuma – tekib elektrivool. Elektronid on juhtmetes igal pool olemas ja lähevad liikvele korraga.

Seda aitab ette kujutada näiteks selline võrdpilt. Sõdurid seisavad platsil reas ja nad on vaja liikuma saada. Üks võimalus oleks lükata rea viimast sõdurit. See astub sammu edasi, müksab järgmist, see jälle ülejärgmist ja nii saab rida teatava nügimise järel liikuma. Teine viis oleks hõigata liikuma hakkamise käsklus korraga kõigile sõduritele, see jõuab kõigini peaaegu korraga. Kui rida oleks 300 meetrit pikk, saaks viimane korralduse kätte umbes sekund hiljem kui esimene. Vooluallikas mõjub laengukandjatele pigem sel teisel viisil ja „korraldus“ jõuab laengukandjateni valguse kiirusel. Küllap on igaüks märganud, et kui lülitit klõpsata, süttivad isegi väga suures ruumis kõik lambid korraga. Valguse kiirus on päris pööraselt suur ja elektriline mõju jõuab vooluringis kohale ülikiiresti.

Jääb veel küsimus, mille abil elektrijõudu edasi kantakse? Heli kannab edasi õhk, selle kaudu jõuab käsklus sõduriteni või tervitus sõbrani. Elektrijõud jõuab kohale näiteks läbi vaskjuhtme või isegi päris tühjas ruumis. Elektrijõu ülekannet on võimalik kirjeldada elektrivälja mõiste abil. Võib öelda, et elektrijõud jõuab ühest laetud kehast teiseni või vooluallikast langukandjateni elektrivälja kaudu. Magnetilist ja gravitatsioonilist mõju saab samuti kirjeldada vastavalt magnet- või gravitatsiooniväljaga. Elektriväli on väga tõhus, mugav ja täpne vahend laetud osakeste liigutamiseks.

Keemiliste vooluallikate leiutamine 18. sajandi lõpul on seotud kahe itaalia teadlasega: Luigi Galvani (1737–1798) ja Alessandro Voltaga (1745–1827). Galvanit peetakse bioelektri avastajaks ja tema katsed konnakoibadega, mis olid looma kehast eraldatud, on saanud kuulsaks. Ühtlasi märkas Galvani, et konna lihased tõmbuvad kokku ka siis, kui puutuvad kokku korraga kahe metalliga. Arvates, et ta on lähedal elektri kui elujõu saladuse avastamisele, oli ta tegelikult leiutanud keemilise vooluallika, mida siiamaani nimetatakse galvaanielemendiks. Kuigi Galvani nimest tuletatud ühikut pole, on olemas Galvani voolud, galvanomeeter, galvaniseerimine, galvanoplastika, isegi galvanoteraapia jpm.

Volta kordas ja kontrollis Galvani katseid, aga polnud tema loomse elektrivedeliku teooriaga päriselt nõus. Tõestamaks oma seisukohti, valmistas ta esimese kahest erinevast metallist patarei. Ta leidis, et parim metallide paar on tsink ja vask. Volta sambaks nimetatud patareist oli teadlastel elektrivoolu toimete edasisel uurimisel palju abi.

Kuidas teha galvaanielementi?

• Voltal oli õigus, tsink ja vask on vooluallika ehitamiseks hea valik. Tuleb sahtlid ja riiulid läbi vaadata, et leida tsingitud naelu, kruvisid, plekki või seibe ja vasktraati või -plekki. Ka vasktoru jupid sobivad hästi.
• Keemilise vooluallika tähtis osa on elektrolüüt – lahus, kus on ioone. Selleks sobib hästi soolvesi või lahja hape.
• Kaks erinevat metalli elektrolüüdi lahuses annavadki vooluallika.
• Mõõteriist või mõni elektrivoolu tarbija annab teada, kas galvaanielement on õnnestunud.