Päikesesüsteem koosneb Päikesest ja planeetidest. Planeetidel võivad olla kaaslased ja rõngad. Tõepoolest, oluline osa Päikesesüsteemist on sellega nimetatud, aga vähegi täpsem vaatlus näitab, et meie kodune planeedisüsteem sisaldab veel palju huvitavaid ja potentsiaalselt ohtlikke või kasulikke kehi. Väikekehade liigitamine ja nimetamine võib ajaloolistel ja keelelistel põhjustel osutuda üsna keerukaks. Rahvusvaheline Astronoomia Liit (IAU) korrastab ja selgitab taevakehade nomenklatuuri, mis ei takista nii professionaalseid kui ka harrastusastronoome kasutamast harjunud nimetusi. Isegi planeedi definitsioon, mille IAU kehtestas 2006. aastal, on endiselt vaidlusteema. Igal juhul tasub peale Päikese, planeetide ja nende kaaslaste nimetada järgmisi:

• Väikeplaneedid, asteroidid, planetoidid, kääbusplaneedid (nimetused osaliselt kattuvad) ja nende kaaslased.
• Komeedid.
• Meteoorkehad (meteoroidid) ja meteoriidid.
• Planeetidevahelise ruumi tolm, osakesed, päikesetuul ja kiirgus.

Joonis 3.7.1. Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirleb hulk väikeplaneete. Neid nimetatakse asteroidideks ja nende piirkonda asteroidide vööks. Kliki joonist ja loe edasi.	Joonis 3.7.2. Kuulsaim planeet – kääbusplaneet – on kahtlemata 1930. aastal avastatud Pluuto. Kääbusplaneetide koguarv Päikesesüsteemis ei ole teada, sest Neptuunist kaugemaid alasid pole kuigi põhjalikult uuritud. Kliki joonist ja loe edasi.

Joonis 3.7.3. Komeetidena tuntakse Päikese lähedale sattunud jääst, tolmust ja väikestest kivimitükkidest kehi, mis päikesekiirguses aurustuvad ja lagunevad. Tekkinud auru- ja tolmupilv kandub päikesetuules eemale ja moodustab komeedi saba, sellest on pärit ka tuntud sabatähe nimetus. Kliki joonisel ja loe pikemalt.	Joonis 3.7.4. Päikesesüsteemis tiirleb päris suur hulk väga pisikesi meteoorkehi ehk meteoroide. Meteoorkehade suurus võib olla tolmukübemest või liivaterast kuni mõne meetrini. Suure kiiruse tõttu on isegi väikesed terakesed ohtlikud kosmosetehnikale. Kliki pildil ja loe pikemalt.