Alati, kui me midagi näeme, ümbritseb meid valgus. Valguse kaudu saame enamuse infost meid ümbritseva maailma kohta. Ilma valgusenergiata oleks elu Maal võimatu. Aga mis on valgus?

Valguse võib laias laastus jagada kaheks: nähtavaks valguseks ja nähtamatuks valguseks. Seda valguse osa, mida me näeme, nimetatakse nähtavaks valguseks. Nähtamatu valgus on aga ultraviolettvalgus ja infrapunavalgus. Nii võib öelda, et valgus ümbritseb meid isegi siis, kui viibime täiesti pimedas ruumis.

Infrapunavalgus ehk infravalgus ehk soojuskiirgus ümbritseb meid ka täiesti pimedas ruumis, kuna kõik soojad kehad kiirgavad infravalgust. Lisaks infravalgusele ümbritseb meid veel ultraviolettvalgus ehk ultravalgus (ka UV-kiirgus), mida me ei näe, kuid mis meid mõjutab – näiteks me päevitume ultravalguse toimel.

Kehasid, mis kiirgavad valgust, nimetatakse valgusallikateks. Mõned valgusallikad kiirgavad lisaks valgusele ka soojust, selliseid valgusallikaid nimetatakse soojuslikeks valgusallikateks.

Soojuslikud valgusallikad.	Ahi

Soojuslikes valgusallikates tekib valgus osakeste soojusliikumisel. Soojuslikud valgusallikad on näiteks Päike ja lõke. Hõõglamp on samuti soojuslik valgusallikas, kuna selles tekib valgus hõõgumiseni kuumutatud hõõgniidist (traadist), mille temperatuur võib ulatuda üle 3000 ˚C.

Halogeenlamp on soojuslik valgusallikas.	Jaaniuss on külm valgusallikas.

Lisaks soojuslikele valgusallikatele on olemas ka külmad valgusallikad. Sellised valgusallikad kiirgavad valgust, kuid soojust väga vähe. Ka selliste valgusallikatega puutume kõik igapäevaselt kokku – näiteks telefoni- ja arvutiekraaniga. Külmi valgusallikaid kohtame ka looduses, näiteks suvel pimedas metsas võib märgata rohekaid helendavaid „tulukesi”, emaseid jaanimardikaid, kes oma tuledega annavad märku isastele jaanimardikatele. Polaaraladel võib mõnikord taevas märgata virmalisi, mis on samuti külmad valgusallikad. Virmalised erinevad teistest valgusallikatest selle poolest, et neid ei saa kätte võtta ja vaadelda kui kehasid.

Tänapäeval on laialdaselt kasutusel valgusdioodid (rahvusvaheline lühend LED), mida kasutatakse näiteks arvuti-, nutitelefonide ja telerite ekraanides. Kuna LED-valgustid on väga energiasäästlikud, kasutatakse neid ka tavaliste hõõg- ja säästulampide asemel.

Kõik valgusallikad vajavad valguse tekitamiseks energiat. Valgusallikad saavad oma energia keemilise reaktsiooni energiast (lõke, küünlaleek, jaanimardikad), tuumareaktsioonidest (Päike, teised tähed) või elektrienergiast (hõõglambid, arvuti- ja telefoniekraanid).

Objects left in the light will heat up. Items left in the sun for a long time will fade. Solar cells are used to generate electricity. At the expense of which energy do these processes take place?

Light has energy . When the light energy is absorbed, the bodies heat up. When fading, the color molecules break down under the influence of light energy and the color changes. Vision is also based on a chemical reaction - light causes chemical reactions in the light-sensitive cells of the eye. Photosynthesis also takes place at the expense of light energy.

Ultralight photons have higher energy , and so ultralight can be dangerous for humans. Under the influence of ultralight, people tan - the skin turns brown. However, staying in the sun for a long time can cause redness and inflammation of the skin - this is due to excessive ultraviolet light, which is the result of a photochemical reaction triggered in the skin. In addition to skin redness, excessive ultraviolet light can also cause skin cancer, and ultraviolet light has a deadly effect on microorganisms.

The ozone layer (O ₃ ) located in the upper layers of the atmosphere protects the Earth from excessive ultraviolet light. Ultralight levels vary greatly in different regions of the Earth, as the thickness of the ozone layer is not the same everywhere. Places where the ozone layer is depleted are called ozone holes. In these areas, dangerous amounts of ultralight reach the ground.

Infrared light is emitted by all warm bodies , that's why it can also be called heat radiation - we perceive it as heat when we are near a fire or a hot stove. The thermal radiation of bodies with a higher temperature is stronger, we do not physically perceive the thermal radiation of cold bodies. Very intense heat radiation can also cause burns, ignite or melt objects.

It is also important to remember that without the energy of light, the Earth would just be a cold piece of rock. Everything that we see living and moving around us on a daily basis receives its energy either directly or indirectly from the Sun and mainly as light energy, be it the wind, the formation of rain clouds, the growth of plants or the development of organisms.

Selle lennuki nimi on Solar Impulse ning see on esimene päikeseenergial töötav lennuk, mis lendas ümber maailma. Päikeseenergia kogumiseks on kõik tema tiivad ja kere pealtpoolt kaetud päikesepatareidega. Oma teekonna lõpetas ta 2016. a.	Taifuun vaadatuna maalähedaselt orbiidilt rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) pardalt. Ka taifuunid saavad oma energia Päikeselt.

Although the Sun heats only one side of the Earth at a time, the daily temperature on Earth does not fluctuate much - the Earth is surrounded by an atmosphere that prevents the Earth from losing too much energy as heat radiation. For example, on our neighboring planet Mars, where the atmosphere is very thin, the temperature changes a lot during the day - the temperature can rise up to 25 ˚C during the day and drop to -125 ˚C at night.

Päike on üks enam kui 100 miljardist tähest Linnutee galaktikas. Päikesel muutub vesinik termotuumareaktsioonis heeliumiks. Selle protsessi käigus eraldub tohutult energiat – igas sekundis 3,6x10²⁶ J, see on miljoneid kordi rohkem kui tarbitakse kogu maailmas terve aasta jooksul. Päike on oma praegusel kujul eksisteerinud juba 5 miljardit aastat ning astrofüüsikute hinnangul kiirgab Päike samamoodi energiat veel umbes 5 miljardit aastat.

Maale jõuab ainult väga väike osa Päikese energiast (umbes 1 miljardik kogu Päikese kiiratud energiast). Kuid see energiakogus on täiesti piisav, et Maal saaks eksisteerida elu.

Galaktika on tohutu tähelise ja tähtedevahelise aine kogum, mida hoiab koos tema enda gravitatsioon. Seda galaktikat, kus meie elame, nimetatakse tihti erinimega Linnutee. Päike asub Galaktika osas, mida nimetatakse Galaktika kettaks – suur ringikujuline lapik piirkond, mis sisaldab enamuse Galaktika heledatest tähtedest ja tähtedevahelisest ainest. Kuna me oleme ketta sees, siis paistab Galaktika ketas öise tumeda taeva taustal heleda ribana ning sellest tulenebki nimetus Linnutee. Vaadates ketta tasandiga ristisuunas, satub vaatejoonele suhteliselt vähem tähti, samal ajal kui ketta tasandis vaadates satub vaatejoonele oluliselt rohkem tähti.

Päikesel esinevad päikesepursked, mille käigus paiskub selle pinnalt välja suures koguses ainet, mille osakesed liiguvad kiiresti läbi Päikesüsteemi. Maale jõudes hävitaksid need siinse elu üsna kiiresti. Maad kaitseb nende osakeste eest Maa magnetväli ja atmosfäär. Aeg-ajalt kuuleme Maad tabanud magnettormidest või näeme virmalisi – neid põhjustab just selline Päikese aktiivsus.

Päikeselt purskunud laetud osakeste voog Päikeselt Maale. Maad kaitseb magnetväli, mis kallutab laetud osakesed kõrvale. Maa ümber on kujutatud Maa magnetosfääri. Sellest hoolimata jõuab osa laetud osakestest Maa magnetpooluste kaudu atmosfääri ja sellest tekivad virmalised.	Päikeselt purskunud laetud osakeste vood põhjustavad Maa atmosfääri jõudes virmalisi.

Satelliitide ja kosmoseaparaatide jaoks on Päike ühtaegu õnn ja õnnetus. Õnn sellepärast, et päikese energia võimaldab toota elektrienergiat ja satelliitide süsteeme töös hoida. Samas kahjustab intensiivne ultravalgus (aga eriti röntgen- ja gammakiirgus ning kosmiline kiirgus) pidevalt satelliidi süsteeme.

ESTCube-1 oli aktiivne 742 päeva. Esimese aasta jooksul langes tema päikesepaneelide tootlikkus 60%, missiooni lõpuks oli see langenud 80%.	Päikeselt purskunud laetud osakeste „tuules“ on võimalik tähtede poole purjetada. Selleks tuleks vaid heisata piisavalt suur päikesepuri.

Vahel vihmase ilmaga me näeme vikerkaart. Selles on eristatavad punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine ja lilla värvus. Kuna üleminek ühelt värvilt teisele toimub sujuvalt, siis võib seal hea tahtmise korral näha veel palju rohkem värve. Kust need värvid tulevad?

Füüsikud ütlevad selliste nähtuste põhjal, et valge valgus on liitvalgus, st ta koosneb erinevat värvi valgustest. Tõepoolest, kuna vesi vihmapiiskades ise valgust ei kiirga, peab kogu see värvikirevus tulema Päikese valguse „seest“, vihmapiisad teevad need värvid lihtsalt nähtavaks. Tekkivat värvide paletti nimetatakse spektriks.

Valguse spektri mõiste võttis kasutusele Isaac Newton juba 1666. aastal. Newton sai spektri nii, et lasi läbi klaasprisma kitsa valgusvihu, katse tulemusena tekkis ekraanile värviline riba.

Newton oletas, et spektri värviliste valguste liitmisel saadakse uuesti valge värvus. Tal oli õigus ning ta tõestas seda ka katseliselt. Newton suunas spektri värvid ühte punkti ning sai tulemuseks valge valguse.

Igapäevaelus kasutame erinevaid valgusallikaid. Erinevatel valgusallikatel on üldiselt ka erinevad spektrid. Näiteks hõõglambi valgus on enamasti natuke kollakam kui päikesevalgus, kuna sisaldab vähem sinist ja violetset valgust. Valguse spektreid esitatakse tihti graafikutel, kus horisontaalsel teljel on erinevad värvid, vertikaalsel teljel see, kui tugev üks või teine värv uuritavas valguses on. Siit leheküljelt leiad küünla, LED-lambi, päevavalguslambi ja laseri spektrid nii fotol kui ka graafikul. Võrdle neid!

Küünal vaadatuna läbi joonte võrgustikuga kaetud valgusvõre (difraktsioonivõre).	Päevavalguse spekter

LED-lamp vaadatuna läbi valgusvõre.	Külma LED lambi kiirgusspekter

Luminofoorlamp (päevavalguslamp) vaadatuna läbi valgusvõre.	Fluorestsentslambi kiirgusspekter

Laseriga ekraanile tekitatud valgustäpp vaadatuna läbi valgusvõre.	Laseri spekter

Niimoodi on need pildid tehtud - hoidsime fotoaparaadi ees valgusvõret.	Spektrite vaatlemine ei ole raketiteadus. Näiteks küünla valguse spektrit saab vaadata CD- või DVD-plaadiga.

Valge valgus on liitvalgus, st selle spektris on olemas kõiki värvi valgused alates punasest ja lõpetades violetsega. Mida peaksime tegema siis, kui soovime liitvalgusest eraldada vaid ühte värvi valgust?

Kui suuname valge valguse läbi punase klaasi, siis tekib seinale punane valguslaik. See on sellepärast, et punasest klaasist pääseb läbi vaid punane valgus, teist värvi valgused neelduvad. Sarnaselt laseb sinine klaas läbi vaid sinist valgust, roheline klaas ainult rohelist valgust jne. Füüsikud ütlevad selle kohta valguse filtreerimine ja eri värvi klaasid on valgusfiltrid.

Valgusfiltreid saab kasutada olulise info esiletoomiseks.

Mitmevärviline lillesülem õues ...	... ja seesama lillesülem läbi sinise valgusfiltri. Pange tähele, et sinised õied joonistuvad nüüd palju selgemini välja.

Aga mida teeb näiteks roosa klaas? Sellest aru saamiseks tuleb esmalt mõista, et enamik meid ümbritsevaid valguseid on liitvalgused, sisaldades erinevat värvi valguseid, nii ka roosa valgus. Järelikult peab roosa klaas läbi laskma erinevat värvi valguseid parajasti nii, et kokku moodustuks roosat värvi valguse spekter. Ehkki tänapäeval saadakse värvilist valgust põhiliselt juba loomu poolest ühevärvilist valgust kiirgavatest valgusdioodidest, on valgusfiltritel endiselt palju rakendusi.

Valgusfiltrid ei pea alati olema klaasist. Päevituskreemi ülesanne on blokeerida osaliselt ultrakiirgust, nii et tegelikult on ka päevituskreem valgusfilter.	Infrapunakaamerate objektiivide ette pannakse valgusfilter, mis laseb läbi ainult infravalgust. See on hea, sest nähtav valgus neid kaameraid ainult segaks. Silmaga vaadates tunduvad sellised filtrid täiesti läbipaistmatud.

Kuna digikaamerad „näevad“ ka neid spektri piirkondi, mis on inimsilmale nähtamatud (näiteks ultraviolettvalgus ja infrapunavalgus), siis tuleb näiteks kosmosest või Päikesest tehtud ilusate värviliste piltide korral alati küsida, kas need paistavad samasugused ka inimsilmale. Inimsilmale muidu nähtamatu valgus kantakse tihti digitaalselt („photoshopitakse”) üle nähtavasse piirkonda, st iga nähtamatu valguse värv seatakse vastavusse mõne nähtava värviga.

Päike läbi H-alfa filtri	Päike päikeseteleskoobis

Põnev on see, et erinevad valgusfiltrid toovad esile infot Päikese erinevate kihtide kohta. Näiteks nähtavas valguses pildistamine annab infot fotosfääri kohta, samas H-alfa filter kromosfääri kohta.

Me oleme õppinud, et valgus jõuab Päikeselt Maale. Klassiruum muutub valgeks, kui tuled põlema panna. Nende nähtuste kohta ütleme, et valgus levib Päikeselt Maale ja lampidest klassiruumi. Kuidas valgus levib?

Eespool mainisime, et valgust võib vaadelda kui energiat. Valguse levimise all mõeldaksegi valgusenergia edasikandumist ühest kohast teise. 

Valguse levimiseks on vaja läbipaistvat keskkonda. Nii levib valgus gaasilistes keskkondades, aga ka läbipaistvates vedelikes ja tahketes ainetes, näiteks vees ja klaasis. Valgus võib levida ka vaakumis, kus aineosakesed puuduvad. Näiteks jõuab Maale valgus isegi teistest galaktikatest.

Keskkondi, kus valgus saab levida, nimetame optilisteks keskkondadeks. Kui valgus tungib läbi väikese augu, tekib ruumi valguskiir, mis levib otse ilma kõrvale kaldumata. Sellist valguskiirt saab tekitada ka laserpointeriga. Sellest ja teistest analoogilistest katsetest järeldame, et valgus levib sirgjooneliselt. 

Joonistel kasutatakse valguse levimise kujutamiseks sirglõike, millele on kantud valguse levimise suunda tähistav nool, ja neid nimetatakse valguskiirteks.

Punktikujuline valgusallikas ja tema valgus, kujutatud valguskiirtena. Niimoodi saab tavalisest, igas suunas valgust kiirgavast valgusallikast kitsa valgusvihu.	Laser on eriline valgusallikas - see kiirgab välja väga kitsa valgusvihu, milles valguskiired on üksteisega peaaegu paralleelsed.

Füüsikas on valguskiir kokkuleppeline teoreetiline mõiste, mille abil on valguse levimist lihtne kujutada ja seletada. Reaalses elus ei ole võimalik ühte valguskiirt tekitada isegi laseri abil, kõik valgusallikad tekitavad kiirtekimbu, mida nimetatakse ka valgusvihuks.

Valgusvihk on see piirkond ruumis, kus valgus levib. Valgusvihk on justkui valguskiirte kimp, kus üksikud kiired võivad, aga ei pea olema üksteisega paralleelsed. Joonistel näidatakse ära mõned iseloomulikud valgusvihu valguskiired ning valguse levimise suund.

Kui näiteks laser tekitab peaaegu paralleelse valgusvihu, siis küünal valgustab ruumi kõikides suundades.

Kõige olulisemad valgusvihkude alaliigid on hajuv, paralleelne ja koonduv valgusvihk.

Hajuva valgusvihu moodustavad kiired, mis lähtuvad ühest punktist, kuid edasi eemalduvad üksteisest – näiteks küünlavalgust võib vaadelda hajuva valgusvihuna.

Paralleelse valgusvihu korral on kõik valguskiired paralleelsed.

Koonduv valgusvihk koosneb valguskiirtest, mis üksteisele lähenevad (ideaalsel juhul koonduvad ühte punkti) – koonduv valgusvihk tekib näiteks luubi taga, kui sellele langeb päikesevalgus.

Joonistelt on selgesti näha, et paralleelne valgusvihk on ainuke, mille läbimõõt levides ei muutu. Selliseid valgusvihke saab tekitada laseri abil ja see on üks neid omadusi, mis teeb laserist nii erilise valgusallika – me võime panna elektripirni või mõne muu tavalise valgusallika külge ükskõik kui keerulise optilise süsteemi, sarnast tulemust, kui seda pakub laser, saavutada ei ole võimalik.

Looduslikuks paralleelse valgusvihu allikaks on Päike. See ei tähenda, et Päike kiirgab valgust vaid ühes suunas. Aga vahemaa Päikese ja Maa vahel on sedavõrd suur, et meieni jõudvad kiired on praktiliselt paralleelsed. Sellest arusaamiseks proovi joonistada kiiri Päikeselt Maale. Märkad, et Maani jõuavad vaid need, mis liiguvad otse Maa poole.

Veel mõnisada aastat tagasi arvati, et valgus levib ühest kohast teise hetkeliselt. Selline mulje jääb kergesti, sest näiteks süüdates toas tuled, on kogu ruum hetkega valgustatud. Tegelikult kulub ka valgusel aega, et levida ühest kohast teise. Aga kui kaua?

Üks esimesi teadlasi, kes valguse kiiruse kindlaks määras, oli Taani astronoom Ole Christensen Rømer. 1676. aastal sai ta valguse kiiruseks 220 000 km/s. Rømer määras valguse kiiruse astronoomiliste vaatluste põhjal. Alles paarsada aastat hiljem suudeti valguse kiirus täpsemalt määrata maapealsetes tingimustes.

Tänapäeval on valguse kiirus vaakumis väga täpselt teada, see on 299 792 458 m/s ehk ligikaudu 300 000 km/s.

See on väga suur kiirus – valgusel kulub Päikese ja Maa vahel laiuva ligikaudu 150 000 000 km läbimiseks ainult 8 minutit ja 20 sekundit.

Ülesanne Eesti füüsikaolümpiaadilt:

Esimese hinnangu valguse kiirusele andis Rømer 1675. a., uurides Jupiteri kaaslase Io liikumist. Io orbiit asetseb ligikaudu Maa orbiidi tasapinnas, nii et kaaslane kaob periooditi Jupiteri varju. Mõõtmised näitavad, et intervall kahe järjestikuse hetke vahel, kui Io ilmub nähtavale Jupiteri varjust, kõigub maksimaalselt $15s$ ulatuses teatava keskväärtuse ($\approx 42,5h$) ümber sõltuvalt Päikese, Maa ja Jupiteri vastastikusest asendist (vt. joonis). Teades, et Maa kaugus Päikesest on $1,5\cdot {10}^{8}km$, hinda valguse kiirust. Eeldada, et Jupiteri orbitaalkiirus ümber Päikese on palju väiksem kui Maal.

Lahendus

Io tiirlemisperioodi jooksul muutub Maa ja Jupiteri vahekaugus. Kaugus muutub kõige kiiremini, kui Maad ja Jupiteri ühendav sirge on Maa orbiidile puutujaks. Aja jooksul, mis Iol kulub ühe tiiru tegemiseks, muutub Maa ja Jupiteri vahekaugus

$2\pi \cdot 1,5\cdot {10}^{8}km\cdot \frac{42,5h}{1a}\approx 4,6\cdot {10}^{6}km$

võrra. Selle täiendava vahemaa läbib valgus $15s$ jooksul, seega valguse kiirus avaldub:

$c=\frac{4,6\cdot {10}^{6}km}{15s}\approx 3,0\cdot {10}^{8}m/s$

Valgus levib erinevates optilistes keskkondades erineva kiirusega.

Näiteks klaasis levib valgus umbes 1,5 korda aeglasemalt kui õhus ning teemandis on valguse kiirus umbes 2,4 korda väiksem kui õhus. Õhk aeglustab valguse levimise kiirust väga vähesel määral, mistõttu võime valguse levimise kiiruseks õhus lugeda valguse kiirust vaakumis (vt tabelit).

Põhjust, miks valgus levib erinevates optilistes keskkondades aeglasemalt kui vaakumis, võib võrrelda inimese liikumisega maal ja vees – märksa lihtsam on joosta mööda maad kui rinnuni vees. Sama on ka valgusega – kuitahes läbipaistev optiline keskkond ikkagi takistab valguse levimist, mistõttu levib valgus seal aeglasemalt. Sellist nähtust iseloomustavat füüsikalist suurust nimetatakse optiliseks tiheduseks.

Astronoomias kasutatakse valguse kiirust objektidevaheliste kauguste mõõtmiseks. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aasta jooksul. Üks valgusaasta võrdub ligikaudu 9,46x10¹² km-ga. Kuigi valgusaasta on väga suur pikkusühik, on universumis taevakehade vahelised kaugused isegi valgusaastates mõõdetuna väga suured. Näiteks Põhjanael asub meist 500 valgusaasta kaugusel (umbes 4,73x10¹⁵ km). Teised galaktikad asuvad meist miljonite ja miljardite valgusaastate kaugusel.

Valguse kiirus on kõige suurem kiirus, mida ükskõik milline keha võib saavutada. Nii et ka parima tahtmise juures ei jõua ükski kosmoselaev lähima täheni kiiremini, kui 4,2 aastaga. Kiiremini ei jõua meieni ka tähtedelt kiiratav valgus. Nii näemegi Põhjanaela sellisena, nagu see oli 500 aastat tagasi.

Meie galaktikas on miljardeid tähti, mis asuvad meist 4,2 kuni 900 000 valgusaasta kaugusel. Neid vaadeldes saame infot vaid nende kauge mineviku kohta.	Juba Päikesesüsteemi ühest otsast teise lendamine mehitamata kosmoselaevadel võtab aastaid ja aastakümneid. Teoreetiliselt on siiski võimalikud n-ö hüpped läbi aegruumi ussiaukude. Pildil on kaader 2014. a filmist „Interstellar" (Tähtedevaheline), kus kosmoselaev hakkab sooritama just sellist hüpet.

Tänapäeval on valguse kiirus ja selle täpne väärtus olulised ka maapealsetele tehnoloogiatele. Näiteks GPS-seadmed registreerivad aegasid, millal satelliitidelt saadetud signaalid nendeni jõuavad, ning arvutavad selle põhjal oma asukoha.

Kindlasti oled märganud päikeselise ilmaga oma varju maapinnal või käe varju seinal. Mõnikord on varjul väga teravad piirjooned, mõnikord on selle piirid aga üsna hägused. Kuidas nii?

Oleme juba rääkinud, et valgus levib sirgjooneliselt. Seega kui valguse teele panna ette mingi valgust mitte läbilaskev ese, siis valgus eseme taha ei levi. Ruumipiirkonda, kuhu valgus ei levi või levib osaliselt, nimetatakse varjuks.

Eseme taha tekkivat varju võib tinglikult jagada täisvarju ja poolvarju piirkonnaks.

Täisvari on selline ruumipiirkond, kuhu valgusallika valgus ei levi. Poolvari on ruumipiirkond, kus osa valgusallikast jääb eseme serva taha, osa veel paistab, seega on ka valgus seal nõrgem kui täielikult valgustatud alal.

Poolvari on seda laiem, mida suurem on valgusallikas ja mida lähemal see asub. Näiteks Päikese poolvari on üsna kitsas, kuna Päike asub väga kaugel. LED-lampide (valgusdioodlampide) valgusest tekkivad poolvarjud on väga kitsad, kuna nende sees olevad valgusdioodid on väga väikeste mõõtmetega. Kui klassis on terve lagi kaetud suurte valgusallikatega, siis täisvarju praktiliselt ei tekigi ja see on loomulikult hea – varju piirkonnas on halb lugeda.

Kindlasti oled kuulnud päikesevarjutusest ja kuuvarjutusest.

Päikesevarjutus tekib siis, kui Kuu jääb Maa ja Päikese vahele ning Maale langeb Kuu vari. Täisvari tekib ainult väga väikeses piirkonnas, kuid suuremal territooriumil saab jälgida osalist päikesevarjutust – Kuu varjab Päikese osaliselt. Täielikku päikesevarjutust saab jälgida ainult mõni minut.

Täielik päikesevarjutus. Kuu ümber on näha helendav Päikese kroon.	Päikesevarjutuse tekkimine.

Täielik päikesevarjutus esineb harva ning väga väikesel maa-alal. Eestis oli viimane peaaegu täielik päikesevarjutus nähtav 1961. aastal, kui Päikesest oli varjatud 88%. Järgmine täielik päikesevarjutus leiab Eestis aset 2126. aastal.

Kuuvarjutus tekib siis, kui Kuu jääb Maa varju. Teatavasti on Kuud näha seetõttu, et temalt peegeldub meile päikesevalgus, mistõttu näeme teda heledana. Kui Kuu jääb Maa varju (Päike Kuud otseselt ei valgusta), siis me Kuud heleda kettana taevas ei näe, vaid ta paistab punasena. Kuuvarjutust on võimalik jälgida suuremalt territooriumilt (umbes poolelt maakeralt) ning kuuvarjutus võib kesta tunde. Täielikku kuuvarjutust saab igas Maa kohas vaadelda keskmiselt iga 2,5 aasta järel.

Kuuvarjutus Eestis 28. sept 2015. a. Pildistatud Tartu tähetorni rõdult.	Kuuvarjutuse tekkimine.

See, kui suurt osa Kuust me valgustatuna näeme, sõltub Kuu, Päikese ja Maa omavahelisest paiknemisest ning erinevaid selliseid paiknemisi nimetatakse kuu faasideks. Kuu faasid muutuvad tsükliliselt – kuu loomine, noorkuu, täiskuu ja vanakuu, kuu läbib kõik faasid 29,5 ööpäevaga ja alustab siis jälle otsast peale.

Vaadates tuulevaikse ilmaga järve pinda, võib vee peal näha ümbritsevat loodust: puid, taevast ja päikest. Me saame öelda, et veepinnal toimub valguse peegeldumine. Kuidas peegelduvad üksikud valguskiired ja valguskimbud?

Langemisnurgaks nimetatakse nurka, mis jääb peegeldavale pinnale langenud kiire ja pinna ristsirge vahele (vt joonist). Langemisnurka tähistatakse kreeka tähega alfa ($\alpha$). Peegeldumisnurk on nurk, mis jääb pinnalt peegeldunud kiire ja pinna ristsirge vahele. Peegeldumisnurka tähistatakse kreeka tähega beeta ($\beta$).

Valguse peegeldumine, joonis	Valguskiire peegeldumine, eksperiment

Valguskiirte peegeldumine toimub alati kindla seaduse järgi.

Valguse peegeldumisseadus ütleb, et pinnale langenud kiire langemisnurk on võrdne pinnalt peegeldunud kiire peegeldumisnurgaga.

Lühidalt võib peegeldumisseaduse kohta öelda, et $\alpha =\beta$.

Peegeldumisseadust kasutades saab ka teada, kuidas peegelduvad hajuv, paralleelne ja koonduv valgusvihk.

Langev kiir ja peegeldunud kiir asuvad alati ühel tasandil.

Legendi järgi valmistas Archimedes peeglitest koosneva seadme, mille abil päikesekiirgust koondada. Sel moel olevat ta süüdanud oma kodulinna Sürakuusat ründava Rooma riigi laevastiku. Sellel pildil on kunstniku nägemus sellest sündmusest.	Füüsik teab, et millegi suure põlema panemiseks päikesevalgusega on vaja valgus paljudelt peeglitelt ühte kohta kokku suunata, vaid nii võib tekkida piisav energiavoog. Peeglite asendid sellises skeemis määrab peegeldumisseadus.

Ivanpah’ päikeseenergial töötavas elektrijaamas koondavad 173 000 heliostaati valguse kolmele tornides paiknevale veeboilerile, kus tekkiva auru jõul toodetakse elektrienergiat. Elektrijaama võimsus on 392 MW, see on umbes pool Narvas asuva Balti soojuselektrijaama võimsusest.	Heliostaat on seade, mis suunab sellele langeva päikesevalguse alati ühes suunas. Heliostaat koosneb peeglist ning seda suunavast mehhanismist.

Me näeme esemeid, kui neilt peegeldunud valgus jõuab meie silma. Varasemalt õppisid, et peegeldumisel on valguskiire langemisnurk võrdne peegeldumisnurgaga. Kuid ometi näeme esemeid sõltumata sellest, millise nurga all valgus neile langeb. Miks jõuab valgus esemetelt meie silma? Miks me näeme esemeid värvilisena, ehkki neile langev valgus on valge?

Enamik pindasid ei ole siledad, vaid natuke konarlikud. Isegi paberil, mis tundub küll sile, esinevad lähedalt vaadates väikesed konarused. Peegeldumisseadust kasutades on lihtne aru saada, et konarlik pind peegeldab valgust kõikvõimalikes suundades.

Selliseid konarlikke pindasid nimetatakse mattpindadeks. Mattpind ei peegelda valgust kindlas suunas, vaid hajutab seda.

Valguse hajumine esemete pindade konarustelt võimaldab meil neid esemeid näha – kuna valgus peegeldub igas suunas, satub osa sellest ka meie silma.

Esemeid me näeme vaid juhul, kui sealt peegeldunud valgus jõuab meie silma. Ideaalselt siledat peegeldavat pinda (peeglit) me seega ei näe, paistab vaid see, mida peegel peegeldab. Sarnaselt ei ole tolmu vms osakesteta õhus laserikiirt näha. Kiire nägemiseks tuleb keskkonda lisada väikseid tolmu- vms osakesi, mis valgust meie silma hajutaksid. Õhus sobib selle jaoks udu või suits, vette võib panna näiteks pisut piima.

Vaadates meid ümbritsevaid esemeid, näeme, et nad on erinevat värvi – mõni on punane, teine sinine, kolmas roheline jne. Põhjus, miks me esemeid värvilisena näeme, peitub selles, et kehad ei peegelda kõiki värvi valguseid ühtmoodi – mõnda värvi valgused neelduvad, mõned nõrgenevad, mõned aga peegelduvad peaaegu täielikult. Näiteks punast värvi esemed peegeldavad punast ja neelavad kõiki teist värvi valguseid.

Värviline pind ei peegelda kõiki värve ühtemoodi. Punane pind neelab enamiku teist värvi valgusest.	Hall pind peegeldab ja nõrgendab kõiki värvi valguseid ühetaoliselt.

Valgena näivad meile kehad, mis peegeldavad ühtmoodi tagasi kõiki värvi valguseid, mustad on kehad, mis neelavad peaaegu kogu neile langeva valguse, hallid kehad neelavad ja peegeldavad kõiki värvi valguseid.

Tasasel veepinnal võime näha teisel pool kallast olevate puude peegeldust. Veidi teise nurga alt vaadates võime seal näha ka iseennast. Peegelpilte nimetavad füüsikud kujutisteks. Kuidas kujutised tekivad?

Vaatleme mõne eseme, näiteks lambi peegelpilti tasapinnalises peeglis ehk tasapeeglis (vt joonist). Kuidas jõuab valgus lambist silma? Peegeldumisseadust rakendades saame kiire käigu lihtsasti üles joonistada, peame vaid jälgima, et valguskiire langemis- ja peegeldumisnurk oleksid võrdsed. Paneme tähele, et valguskiir tuleb vaatleja silma mitte eseme, vaid peegli poolt. Kui pikendame peeglilt silma suunduvat valguskiirt peegli sisse sama kaugele, kui on tõeline objekt peegli pinnast (vt katkendlik joon joonisel), saamegi eseme peegelpildi ehk kujutise asukoha.

Esemete peegelpilti on võimalik näha ka siis, kui eset ennast ei ole näha. Nii on näiteks võimalik uurida, mis toimub nurga taga või muidu raskesti ligipääsetavas kohas.

Peegeldusi vaadates me peegeldusi tekitavaid peegleid ei näe (vähemalt siis mitte, kui peeglid on puhtad). Seda asjaolu kasutatakse optiliste atraktsioonide ehitamiseks. Piltidel on näha laud, mille all ei ole justkui kedagi, ning peegellabürint, mis justkui ulatub lõpmatusse. Juures on skeem sellest, kuidas need illusioonid tekivad – läbi ühe või mitme peegelduse näeme esimest objekti, mis valgust hajutab.

Atraktsioonid teaduskeskustes. Pildil on kellegi kehatu pea kandikul.	Atraktsiooni optiline skeem.

Atraktsioonid teaduskeskustes. Pildil on lõputa labürinti.	Atraktsiooni optiline skeem.

Vahel räägitakse, et peegel vahetab ära parema ja vasaku külje. Tõepoolest, peeglit vaadates näib, nagu tõstaks peegelpilt vasakut kätt, kui ise peegli ees tõstad paremat. Veidi asja üle järele mõeldes saab selgeks, et kujutisel peeglis on ära vahetatud esimene-tagumine, mitte aga parem-vasak pool. Selles veendumiseks tasub kasvõi tähele panna, et kõik, mis on inimesest vasakul, on ka peegelpildis inimesest vasakul, samas peegli suunas või sellest eemale liikudes teeb kujutis peeglis täpselt vastupidi.

See, mida inimene tajub peegelpildis oma parema käena, on tegelikult vasaku käe kujutis. Peegel ei tee paremast vasakut ja vastupidi. Selle mõistmiseks pöörake ennast niimoodi paremale, et vasak käsi jääb peegli lähedale. Te saate aru, et eespool mainitud mõttelisel pöördel ei ole enam mingit loogilist sisu.

Igapäevaselt on meile tuttav tasapeegel – näiteks see, mis ripub vannitoa seinal. Kuid lisaks sellele on olemas ka veel kumerpeeglid ja nõguspeeglid. Kumer- ja nõguspeeglid erinevad tasapeeglist selle poolest, et nende pind ei ole tasane, vaid on kõver. Seepärast nimetataksegi kumerja nõguspeegleid kõverpeegliteks.

Kumer- ja nõguspeegleid võib vaadelda kui läikiva kera ühte osa.

Kumerpeeglil on läikivaks pinnaks kera välimine pind ning nõguspeeglil kera sisemine pind. Igapäevaselt võime kumer- ja nõguspeeglina vaadelda lusikat, kus lusika üks külg on kumer- ning teine nõguspeegel.

Valguse peegeldumisel kõverpeeglilt kehtib valguse peegeldumisseadus – peeglile langenud kiire langemisnurk α on võrdne peegeldumisnurgaga β.

Kõverpeeglilt peegeldunud kiire joonistamise6ks on vaja joonistada pinna puutuja ja ristsirge. Need tuleb joonistada läbi punkti, kuhu kiir peeglile langes. Kerapinna korral on pinna ristsirgeks raadiuse pikendus. Edasi võime vaadelda pinna puutujat kui tasapeeglit ning vastavalt sellele joonistada peegeldunud kiire.

Kui paralleelne valgusvihk langeb nõguspeeglile, siis kõik kiired koonduvad ühes punktis. Seda punkti nimetatakse peegli fookuseks.

Nõguspeegli peegeldumisomadusi kasutatakse teleskoopides – peeglile langev paralleelne valgusvihk koondatakse peegli fookusesse, kus asub fotosensor, mis sellele langenud valguse registreerib. Kui asetada nõguspeegli fookusesse valgusallikas, näiteks elektripirn, tekib peaaegu paralleelne kiirtekimp. Sellepärast kasutatakse nõguspeeglit näiteks taskulambis ja auto esituledes.

Päikeseahi Odeillos Prantsusmaal. Ahju võimsus on 1 MW. Esiplaanil on näha helistaadid.	Päikeseahju optiline skeem. Sfäärilise peegli fookuses tekib mõne sekundi jooksul temperatuur üle 3500 °C.

Kumerpeeglile langev paralleelne valgusvihk hajub, kuid kui joonistada hajunud kiirte pikendused, siis need lõikuvad ühes punktis, mis on kumerpeegli fookuseks. Kumerpeegli fookus asub peeglist poole raadiuse kaugusel.

Enamiku autode tahavaatepeeglid on tegelikult kumerpeeglid – kumerpeegel suunab silma väga erinevatest suundadest peeglini jõudvat valgust ning sellepärast vaatenurk laieneb. Eriti kumerad on need peeglid, mida kasutatakse tänavatel „nurga taha“ vaatamiseks ja kauplustes ostjate jälgimiseks.

Kumerpeegel	Autode inspekteerimine kumerpeegliga

Kui suuname laseri kiire vette või klaasplokki, näeme, et valguskiire levimise suund muutub, see justkui murdub. Mis juhtub valguse üleminekul õhust vette? Kas valgus ikkagi ei levi alati sirgjooneliselt?

Ehkki õhk ja vesi mõlemad on läbipaistvad keskkonnad, mõjuvad nad seal levivale valgusele ometigi erinevalt. Täpsemalt, õhul ja veel on erinevad optilised tihedused. Ühesuguse optilise tihedusega keskkonnas, olgu selleks siis õhk või vesi, liigub valgus sirgjooneliselt.

Levides ühest optilise tihedusega keskkonnast teise, valguse levimissuund muutub. Sellist nähtust nimetatakse valguse murdumiseks.

Kirjeldame seda olukorda nüüd täpsemalt. Veele langevat kiirt nimetatakse langevaks kiireks ning nurka valguskiire ja pinna ristsirge vahel langemisnurgaks (tähistatakse kreeka tähega $\alpha$). Valguskiir, mis levib teise keskkonda (antud näites vette), nimetatakse murdunud kiireks. Nurka murdunud kiire ja pinnaristsirge vahel nimetatakse murdumisnurgaks (tähistatakse kreeka tähega $\gamma$).

Murdumisnurga suurus sõltub langemisnurgast.

Kui valgus levib optiliselt hõredamast keskkonnast (näiteks õhust) optiliselt tihedamasse keskkonda (näiteks klaasi või vette), siis murdumisnurk on väiksem kui langemisnurk. Vaid siis, kui kiir langeb pinnaga risti, on murdumisnurk ja langemisnurk võrdsed. Mõlemad on siis 0 kraadi.

Valguse langemis- ja murdumisnurgad valguse murdumisel õhust klaasi on antud järgnevas tabelis.

Kui valgus murdub optiliselt tihedamast keskkonnast optiliselt hõredamasse keskkonda, siis on olukord vastupidine – murdumisnurk on alati suurem kui langemisnurk.

Valguse langemis- ja murdumisnurgad valguse murdumisel klaasist õhku on antud järgnevas tabelis.

Valguse murdumisel on optiliselt tihedamas keskkonnas nurk pinna ristsirge ja kiire vahel alati väiksem kui optiliselt hõredamas keskkonnas.

Saame neid kaht tabelit kasutades hinnata klaasplaati läbiva valguskiire levimise suundasid klaasplaadi sees ja sealt väljudes. Tabeleid võrreldes näeme, et klaasplaadile langenud kiir ja plaadist välja murduv kiir liiguvad ühes suunas. Näiteks klaaplaadile 30kraadise nurga all langenud valguskiir ka väljub klaasplaadist 30kraadise nurga all. Klaasplaadi ainus mõju on see, et sellele langenud kiire pikendus teisele poole klaasplaati ja klaasplaati läbinud kiir on omavahel nihkes, nagu näha juuresoleval joonisel.

Klaasplaati läbinud valgus oma suunda ei muuda, muutub vaid kiirte asukoht.	Foto eksperimendist, kus laserikiir läheb läbi klaasplaadi. Näha on ka peegeldunud kiired.

Kõige lihtsam valguse murdumist kasutav optiline seade on prisma. Valgus murdub klaasprismat läbides kaks korda – prismasse sisenedes ning prismast väljudes. Prismasse sisenedes on valguse murdumisnurk väiksem kui langemisnurk (valgus levib optiliselt hõredamast keskkonnast optiliselt tihedamasse). Prismast väljudes on murdumisnurk suurem kui langemisnurk (valgus levib optiliselt tihedamast keskkonnast hõredamasse).

Valguse murdumine prismas. Joonistatud on prismas murdunud kiir.	Foto eksperimendist, kus laserikiir läheb läbi klaasprisma. Lisaks murdunud kiirele näeme ka peegeldunud kiiri, need tekivad kõigilt prisma tahkudelt.

Puu läbi klaasplaadi, mille pinnad ei ole üksteisega paralleelsed.	Puu läbi klaasplaadi, mille pinnad ei ole üksteisega paralleelsed. Nähtust selgitav joonis.

Kui valgus oma teekonnal esemelt silma murdub, siis tundub meile, et ese asub mujal, kui see tegelikult on. Näiteks paistab kõrvaloleval pildil puu murdununa. Kuidas seda seletada?

Põhjus on meile juba peegeldumise õppimisest tuttav.

Silm suudab hinnata vaid temani jõudnud valguse suunda ning esemete kaugust, aga ei oska kuidagi öelda, kas valgus on vahepeal oma suunda muutnud. Selle asemel näeme eseme kujutist silma sattunud kiirte pikenduste suunas (vaatesiht).

Kuumal päeval võib näha, nagu oleks asfaltteel kaugel eemal veelomp, mis aga kaob, kui sellele läheneda. Kuidas nii?

Kui päike soojendab asfalti, siis alfalt omakorda soojendab tee kohal olevat õhku. Kuna aga sooja õhu optiline tihedus on väiksem kui külmema õhu oma, siis valguskiir muudab levides oma suunda. Selle mõistmiseks kujutame ette, et erinevate temperatuuridega õhukihtide vahel on selge piir. Murdumisseadust rakendades näeme, et valgus kaldub kõrvale ja justkui põrkab väiksema optilise tihedusega piirkonnast (soojemalt õhukihilt) eemale.

Nii on sinakas kuma teel või kõrbes on tegelikult taeva peegeldus asfaldilt (vaata joonist) – silma jõudnud kiirte pikendused on maapinna all. Nähtuseid, kus valguse murdumise tõttu näeme kaugeid esemeid paiknemas kohtades, kus neid tegelikult ei ole, nimetatakse miraažiks.

Miraaž kõrbes	Valgus levib külmemast õhust soojemasse

Sarnaseid loodusnähtuseid võib näha ka väga külmades piirkondades, näiteks Arktikas. Seal on vahel nii, et maa või merepinna lähedal on õhk palju külmem kui sellest veidi kõrgemal. Kuna sel korral on suurema optilise tihedusega piirkond kõrgemal, levivad valguskiired teisipidi kõveralt ja tekivad kaugete objektide miraažid, mis ripuvad justkui kõrgel õhus.

Miraaž arktilises piirkonnas	Valgus levib külmemast õhust soojemasse

Arktikas esinevad miraažid võivad meile tunduda ehk lahedad, aga maadeavastajatele on nad valmistanud tõsist peavalu. Näiteks 1818. aastal, kui Briti maadeavastaja John Ross otsis läbipääsu Vaikse ja Atlandi ookeani vahel, sisenes ta Lancasteri väina, aga nähes enda ees mägesid, pöördus tagasi. Ta nimetas need mäed Croker’i mägedeks. Järgnevate ekspeditsioonide käigus aga selgus, et neid mägesid ei olegi tegelikult olemas – ilmselt oli Ross näinud miraaži.

Õhu ja klaasi langemis- ja murdumisnurkade tabelist näeme, et kui langemisnurk klaasis on 39 kraadi, siis peaks murdumisnurk õhus olema 90 kraadi. Mis aga saab siis, kui langemisnurk on suurem kui 39 kraadi?

Reaalses eksperimendis me ei näe mööda keskkondade piiripinda kulgevat valguskiirt, enamus valgust peegeldub hoopis klaasi tagasi.

Selliste nurkade korral valguskiire murdumist enam toimuda ei saa, selle asemel toimub valguse täielik peegeldumine – valgus peegeldub täielikult kahe läbipaistva keskkonna piirpinnalt tagasi.

Valguse täielik peegeldumine saab toimuda ainult siis, kui valgus levib optiliselt tihedamast keskkonnast optiliselt hõredamasse keskkonda, sest vaid sellisel juhul esinevad langemisnurgad, mille korral murdumisnurk peaks olema 90 kraadist suurem või sellega võrdne. Valguse täieliku peegeldumise tingimus on täidetud ka täisnurkses prismas – jooniselt on näha, et valguskiired ei pääse prisma pikemalt tahult välja, vaid peegelduvad. Nii saab prismat kasutada ka peeglina. 

Täielik peegeldumine prismas	Täisnurkne prisma peeglina

Kui peenikese klaaskiu otsast lasta sisse valgust, siis levib see mööda klaaskiudu ja ei pääse kiust välja. Sarnast katset on ka ise lihtne teha, kui torgata veepudelisse auk ning valgustada tekkinud veejuga. Miks see nii toimub?

Kuna valguskiire langemisnurk klaasi ja õhu piirpinnale on peenikeses klaaskius alati suurem kui 40 kraadi, siis toimub iga kord, kui kiir langeb klaasi pinnale, valguse täielik peegeldumine. Nii jääb kord juba kiudu sisenenud valgus sinna otsekui lõksu.

Valgus on lõksus veejoas	Valgus läbi valguskaabli

Optiline kaabel on tänapäeva infotehnoloogias ülimalt oluline – just selliste kaablite kaudu on võimalik ülikiire andmeside, mis on hädavajalik hea internetiühenduse loomiseks.

Valguse siksakiline tee õhukeses vedelikukihis. Toimub täielik peegeldumine, valgus ei pääse veest välja.	Valguskaablid optiku töölaual – kui valgustame neid ühest otsast, siis jõuab valgus ka teise otsa. Paneme ka tähele, et valguskaablid veidi helendavad. See on sellepärast, et vähesel määral pääseb valgus neist ikkagi välja – nii veejoa kui ka valguskaabli seinal esineb konarusi, mille puhul täieliku peegeldumise tingimus ei kehti.

Olete kindlasti märganud, et prilliklaasid ei ole tasapinnalised, vaid kumerad ning erinevatest kohtades erineva paksusega. Vaadates esemeid läbi prillide, paistavad nad meile teistsuguse suurusega, kui nad tegelikult on. Miks see nii on?

Kuna prilliklaaside pind on kumer, siis sealt läbi läinud valgus muudab murdudes oma suunda. Prilliklaasid on konstrueeritud nii, et neid läbiv paralleelne valgusvihk muutub koonduvaks või hajuvaks valgusvihuks. Füüsikas nimetatakse selliseid kehasid läätsedeks.

Läätsede pinnad on tehtud sfäärikujulised. Nende sfääride kõverusraadiused määravad ka läätse omadused. Läätsed võivad olla kas kumerläätsed või nõgusläätsed.

Kumer- ja nõgusläätse omadusi on kõige lihtsam seletada, kui kujutame neid koosnevana lõigatud tippudega prismadest ning ühest klaasplaadist keskel, mis ligikaudselt jäljendavad läätse kuju (vt joonist). Sellisel juhul – näiteks kumerläätse puhul – ülemistele prismadele langenud kiired murduvad allapoole, keskmist klaastahvlit läbivad kiired ei murdu ning alumist klaasprismat läbinud kiired murduvad ülespoole. Sealjuures on klaasprismad valitud sellised, et kõik paralleelse kiirtekimbu kiired koonduvad punktis F. Nõguspeegli korral saab arutleda analoogiliselt.

Läätsede kirjeldamiseks on vaja teada olulisi läätsi iseloomustavaid mõisteid.

• Läätse optiliseks peateljeks nimetatakse läätse pindasid moodustavate sfääride keskpunkte ühendavat sirget (vt joonist lehekülje keskel).
• Läätse optiliseks keskpunktiks O nimetatakse läätse keskel optilisel peateljel asetsevat punkti.
• Kumerläätse fookuseks F nimetatakse punkti, kus koondub läätsele langev paralleelne valgusvihk.
• Fookuskauguseks nimetatakse fookuse F ja optilise keskpunkti O vahelist kaugust. Fookuskaugust tähistatakse tähega f. Nõgusläätse korral nimetatakse läätse fookuseks punkti, kus koonduvad läätse läbinud hajunud kiirte pikendused. Kuna hajunud kiirte pikendused koonduvad teisel pool läätse, on nõgusläätse fookuskaugus kokkuleppeliselt miinusmärgiga.
• Läätse optiliseks tugevuseks (D) nimetatakse läätse fookuskauguse pöördväärtust:

Seega

Läätse optilise tugevuse mõõtühikuks on dioptria (lühend dpt). Üks dioptria on sellise läätse optiline tugevus, mille fookuskaugus on 1 meeter: 1 dpt = 1/1 m. Läätse optilise tugevuse määramiseks tuleb mõõta läätse fookuskaugus meetrites ning arvutada selle pöördväärtus

Kumerläätse fookuskauguse määramiseks tuleb leida koht, kus läätsele langenud paralleelne valgusvihk muutub punktiks. Paralleelse valgusvihu tekitab näiteks päike – lääts tuleb asetada risti päikesekiirtega ning viia pinnast sellisele kaugusele, kus lääts tekitab pinnale valgustäpi. Läätse ja pinna vaheline kaugus ongi sellisel juhul kumerläätse fookuskaugus.

Tavaliselt kasutatakse optilistes seadmetes mitut läätse korraga. Kahest või mitmest lähestikku asetsevast läätsest koosnevat optilist süsteemi nimetatakse liitläätsedeks. Liitläätse optiline tugevus on võrdne üksikute läätsede optiliste tugevuste summaga:

Näiteks kui liitlääts koosneb kahest kumerläätsest, mille optilised tugevused on vastavalt 2 dpt ja 3 dpt, siis nendest läätsedest koosneva liitläätse optiline tugevus on 5 dpt.

Asetame kumerläätsest ühele poole põleva küünla ning teisele poole valge ekraani. Ruum olgu hämar või päris pime. Muutes küünla, läätse ja ekraani omavahelist asendit, on võimalik tekitada olukord, kus ekraanile tekib küünlaleegi kujutis.

Küünlaleegi kujutis ei teki igasuguse küünla, ekraani ja läätse asendi korral. Muutes küünla kaugust läätsest, peame terava kujutise saamiseks muutma ka ekraani asukohta läätse suhtes.

Sõltuvalt küünla, läätse ja ekraani omavahelisest asendist on ekraanile tekkinud küünla kujutise suurus erinev. Ekraanile tekkinud kujutist nimetatakse tõeliseks kujutiseks.

Ülevaatlikult on selles kujutise vaatlemise katses tekkivad olukorrad esitatud järgneval joonisel:

Asetades küünla läätsest mitme fookuskauguse kaugusele, näeme, et tekkinud küünla kujutis asub ühe ja kahe fookuskauguse vahel ning kujutis on pööratud ning vähendatud.	Ka sellise asetuse korral tekib ekraanile küünla kujutis, aga see on palju väiksem.

Nihutades küünla täpselt kahe fookuskauguse kaugusele, tekib kujutis samuti kahe fookuskauguse kaugusele ning on täpselt sama suur kui küünal, kuid pööratud.	Kui küünal asetada ühe ja kahe fookuskauguse vahele, siis tekib kujutis kaugemale kui kaks fookuskaugust ning on esemest suurem, kuid jääb siiski pööratuks.

Teatud juhtudel küünla kujutis küll tekib, aga seda ei ole võimalik ekraanil vaadelda. Sellist kujutist nimetatakse näivaks kujutiseks. Näiva kujutise vaatlemiseks on vaja veel üht läätse, selliseks lisaläätseks võib olla ka inimese silm. Kui küünal viia läätsele lähemale kui üks fookuskaugus, siis ekraanile küünla kujutist tekitada pole võimalik. Kujutist näeme ainult siis, kui vaatame seda silmaga läbi läätse.

Üldistusena võime öelda, et kumerläätse tekitatud tõeline kujutis on alati pööratud ning võib olla nii suurendatud kui ka vähendatud. Seevastu kumerläätse tekitatud näiline kujutis on alati samapidine ning suurendatud. Seega saab kumerläätse kasutada väikeste esemete vaatlemiseks, kui esemed asetada kumerläätse ja fookuse vahele. Väikese fookuskaugusega kumerläätsi nimetatakse ka luupideks.

Nõgusläätsega ei õnnestu meil ühelgi juhul tekitada kujutist ekraanile, seda on võimalik vaadelda ainult silmaga läbi läätse.

Seega nõguslääts tekitab alati näiva kujutise. Nõgusläätse tekitatud kujutis on alati vähendatud ning samapidine.

Gümnaasiumis me õpime, et eseme kaugus läätsest, kujutise kaugus läätsest ja läätse fookuskaugus on omavahel seotud ning matemaatiliselt seob need suurused omavahel läätse valem

kus a on eseme kaugus läätsest, k kujutise kaugus läätsest ning f läätse fookuskaugus. Proovi, kas oskad selles alajaotuses kirjeldatud olukorrad ka sellest valemist välja lugeda.

Eelmises peatükis uurisime kujutise tekkimist katseliselt. Läätse tekitatud kujutise asukohta on võimalik teada saada ka joonisel kiirte käiku konstrueerides.

Selleks joonistame kõigepealt läätse koos optilise peatelje ning fookustega. Läätse kujutame joonise lihtsustamiseks kokkuleppeliselt nooltega.

Kui lääts on joonistatud, tuleb joonisele kanda ka ese, mille kujutist me konstrueerime. Pärast seda peame joonistama vähemalt kahe ühest ja samast eseme punktist lähtuva kiire tee läbi läätse.

Kuna meile piisab vaid kahe kiire joonistamisest, peaksime valima need, mida on mingil põhjusel lihtne joonistada. Sellised kiired on järgmised.

• Kiir, mis läbib läätse keskpunkti. See kiir ei muuda oma suunda (joonisel kiir 1).
• Kiir, mis on algselt paralleelne läätse optilise peateljega ning läbib seega pärast läätse läbimist selle fookust (joonisel kiir 2).
• Kiir, mis läbib enne läätse selle fookust ning on seega pärast läätse läbimist paralleelne optilise peateljega (joonisel kiir 3).

Selliselt saame konstrueerida ühe punkti kujutise.

Kui esemeks on sirge, siis saab tema kujutist joonistada nii, et leitakse sirge mõlema otsa kujutise asukohad, mis annavadki noole kujutise asukoha – kui ese oli algselt sirge, siis on ka kujutis sirge.

Kui ese on ruumiline kujund, tuleks sarnaselt konstrueerida kõigi eseme iseloomulike punktide (tavaliselt kõik nurgad) kujutised. Kujutise konstrueerimisel tasub meeles pidada, et kui ese oli algselt paralleelne läätsega, siis on ka kujutis paralleelne läätsega (lõigud AB ja A'B' on paralleelsed).

Sirge kujutise konstrueerimine.	Ruumilise kujundi kujutise konstrueerimine.

Silmad on inimesele väga tähtsad, sest nägemise kaudu saame ümbritsevast kõige rohkem informatsiooni. Silma tööpõhimõtte mõistmiseks ei pea me tundma kõiki selle anatoomilisi iseärasusi. Piisab, kui teame, et silmas on lääts, mis tekitab esemetest silma võrkkestale ümberpööratud ja vähendatud kujutise.

Silma võrkkesta moodustavad kahte liiki nägemisrakud – kolvikesed ja kepikesed. Nägemisrakkudes toimub valguse mõjul keemiline reaktsioon, mis annab signaali peaajusse. Peaaju suudab erinevatelt nägemisrakkudelt tulnud signaalid ühtseks pildiks kokku panna.

Inimene saab silmaläätse optilist tugevust vastava lihase abil muuta – lähedale vaadates muutub silmalääts kumeramaks ning läätse fookuskaugus on väiksem, kaugele vaadates on lääts õhem ning fookuskaugus on siis suurem. Selliselt saame tekitada võrkkestale terava kujutise erinevate eseme kauguste korral. Silmaläätse fookuskauguse muutmine toimub automaatselt – me ei pea seda teadlikult ise muutma.

Normaalnägija näeb selgelt nii lähedal kui ka kaugel asetsevaid esemeid. Silmaläätse pingutav lihas muudab silmaläätse fookuskaugust ja silma võrkkestale tekib alati terav kujutis. Siiski, kõikide inimeste läätse pingutav lihas ei suuda silmaläätse kuju muuta nii, et võrkkestale tekib alati terav kujutis.

Lühinägija näeb selgelt lähedal asetsevaid esemeid.

Probleem Kaugele vaadates ei suuda silma lääts oma optilist tugevust (paksust) piisavalt vähendada, kujutis tekib silma läätse ja võrkkesta vahele ning võrkkestale tekkiv kujutis ei ole terav.	Lahendus. Lühinägija vajab kaugele vaatamiseks nõgusläätsedega prille, mis aitavad terava kujutise tekitada võrkkestale.

Kaugnägija näeb selgelt kaugel asetsevaid esemeid.

Probleem Lähedale vaadates ei suuda silma lihas silma läätse optilist tugevust piisavalt suurendada, terav kujutis tekib võrkkesta taha ning võrkkestale tekkiv kujutis ei ole terav.	Lahendus Kaugnägija vajab lähedale vaatamiseks kumerläätsedega prille, mis aitavad tekitada terava kujutise võrkkestale.

Lühinägijad on enamasti noored inimesed, kes vajavad kaugele vaatamiseks prille. Kaugnägijad on enamasti vanad inimesed, kes vajavad näiteks raamatu lugemiseks prille.

Prilliklaaside number – näiteks +0,5 või –2,0 – näitab prilliläätse optilist tugevust. Negatiivse tugevusega prillid on nõgusläätsedega prillid, mida vajavad lühinägijad. Positiivse tugevusega prillid on kumerläätsedega prillid, mida vajavad kaugnägijad.

Inimesed teaduspärast küll näevad hämaras ruumis, kuid ei suuda seal värve eristada. See on sellepärast, et vaid kepikesed suudavad reageerida väga vähesele valgusele, aga nende edastatav pilt on loomult hall. Värvilist pilti edastavad kolvikesed, aga kolvikesed ei reageeri nõrgale valgusele. Seetõttu suudab inimene nõrgas valguses küll näha, aga mitte värve eristada.

Paljud loomad näevad pimedas inimestest paremini. See tuleb sellest, neil on otse võrkkesta taga tapetum lucidum’i nime kandev kile, mis peegeldab võrkkestast läbi läinud valguse tagasi võrkkesta, suurendades sel viisil võrkkestas neelduva valguse hulka. Tapetum lucidum on ka põhjus, miks loomade silmad öösel helendavad, st valgust tagasi peegeldavad.

Fotoaparaat töötab põhimõtteliselt samamoodi nagu inimese silm. Ka fotoaparaadis on läätsed. Need tekitavad esemest vähendatud ja ümber- pööratud kujutise fotoaparaadi valgustundlikule sensorile (valgustundlikule ekraanile), mis muudab temale langenud valguse elektrisignaalideks, mis omakorda töödeldakse pildiks.

Tänapäeval puutume kõige sagedamini kokku miniatuursete kaameratega, nagu neid leiab näiteks nutitelefonides. Eriolukordades, näiteks nõrgas valguses või väga lähedasi või väga kaugeid objekte pildistades, ei saa siiski läbi ilma targemate kaamerate ja spetsiaalsete objektiivideta.

Et kujutis oleks terav, tuleb läätsed sensorist õigele kaugusele seada. Suurtel objektiividel on aga fokusseerimiseks olemas spetsiaalne rõngas, mida pöörates läätsed sensorist kaugemale ja lähemale nihkuvad. Sellel pildil on osad objektid teravad, osad udused, st fookusest väljas. Teadlik fotograaf oskab hea fotoaparaadi abil teha ka nii, et kõik objektid oleksid teravad, loomulikult ka seda, et vaid keskmine objekt on terav. Väidetavalt saab iPhone 7 sama asjaga hakkama digitaalselt oma kahe kaamera pilte üheks töödeldes.

Mikroskoop on optikariist, mis võimaldab näha väga väikeste esemete suurendatud kujutist. Kaasaegsete valgusmikroskoopidega on võimalik tekitada esemest rohkem kui tuhandekordne suurendus. Seeläbi saab vaadata esemeid, mida palja silmaga pole võimalik näha. Mikroskoobis tekitavad kujutise kaks kumerläätse, mida nimetatakse objektiiviks ja okulaariks. Objektiiv on lääts, mis asub vaadeldava eseme pool. Okulaariks nimetatakse seda läätse, mis asub silma pool. Mikroskoop võimaldab vaadata esemest rohkem kui 1000kordselt suurendatud kujutist.

Ka tavaliste fotoaparaatidega on võimalik teha väga väikestest objektidest pilte. Idee on lihtne – et fotoaparaadi tööpõhimõte on sama, mis inimese silmal, peaks ka fotoaparaadi sensorile tekkima suurendatud kujutis siis, kui fotoaparaat „vaatab” läbi luubi. Tõepoolest, lähedalt, vaid mõne sentimeetri kauguselt pildistamiseks on objektiividele võimalik paigaldada lisalääts.

Joonisel tekib fotoaparaadi sensorile (4) eseme y kujutis y' siis, kui objektiivile (2) on pandud ette lisalääts (1). See on võimalik, kuna lisalääts suurendab objektiivi optilist tugevust.	Lisalääts mobiiltelefoni kaamera ees. Niimoodi saab teha makrovõtteid.

Teleskoop on seade, mida kasutatakse kaugete esemete vaatamiseks. Lihtsamad teleskoobid koosnevad kahest kumerläätsest, mida nimetatakse samuti nagu mikroskoobigi puhul objektiiviks ja okulaariks. Milline on teleskoobi tööpõhimõte?

Kaugete esemete vaatamisel võib lugeda objektiivile langenud kiired paralleelseteks ja need koonduvad seega esimese läätse fokaaltasandil. Teleskoobi puhul langeb okulaari fookus praktiliselt kokku objektiivi fookusega, mistõttu ka teleskoobist väljunud kiired on paralleelsed. Tekkinud paralleelsed kiirtekimbud koondab kujutiseks silma lääts. 

Nüüd võiks küsida, et kui me alustasime ja lõpetasime paralleelsete kiirtekimpudega, siis miks teleskoop ikkagi suurendab? Vastus peitub suunas, kust silma jõudnud paralleelsed kiirtekimbud tulevad. Me näeme tähti selles suunas, mitte seal, kus nad tegelikult on.

Muide, tähed on teleskoobis alati täpid, st ükskõik kui suurt teleskoopi me kasutame, tähe pinda me sellega uurida ei saa, ainult tähe värvust. Päike on siin muidugi üks ja ainuke erand.

Suuremates teleskoopides ei kasutata objektiividena mitte läätsesid, vaid nõguspeegleid. Üheks tuntumaks peegelteleskoobiks on Hubble’i kosmoseteleskoop. Aga Maa orbiidil tiirleb näiteks ka Kepleri teleskoop ning otsib Maa-sarnaseid planeete.

Miks näeb kosmosesse lennutatud teleskoobiga isegi täiesti selge ilmaga paremini kui maapealsetega? Nüüd, kui oled optika kursuse läbinud, oskad sellele küsimusele ka ise vastuse välja pakkuda. Piisab, kui meenutad, et sooja ja külma õhu murdumisnäitajad on erinevad ning sooja ja külma õhumassi piiril muudab valgus oma suunda.

Google’i prillid on liitreaalsusega prillid, mille abil reaalsele keskkonnale lisatakse virtuaalne – reaalsust rikastatakse andurite abil saadud infoga nii, et inimene näeb rohkem kui tegelikus maailmas olemas on. Kuidas tekitavad need prillid silma ette sellise virtuaalse infoekraani?

Google’i prillid ülaltvaates. Näha on poolläbilaskev kile ja prillide optika üldvaade.	Pilk läbi Google’i prillide. Prillid ise on näha teravustamata hägusa kontuurina.

Prillide sangades on projektor. Sangadest ulatub välja klaasist kuup. Kuubi sees on näha kile, mis on valgusele „poolläbilaskev“, st osa valgust pääseb sealt läbi, osa peegeldub. Klaaskuubi ots on kaetud alumiiniumikihiga ja peegeldab sellele langenud valguse kuupi tagasi (vt pilti).

Poolläbilaskva kile või ka lihtsalt klaasplaadiga saab tekitada näiva kujutise reaalsete objektide „peale“ või kõrvale. Selles veendumiseks vaadake õhtul hämaras läbi akna õue. Lisaks õues olevate objektide kujutistele näete aknaklaasile tekkiva peegelduse kaudu kindlasti ka toas toimuvat. Just samamoodi „riputataksegi“ läbi prillide vaatava silma ette lisaks reaalsele pildile ka projektorist tulev infoekraan.

Google’i prillide tööpõhimõtte skeem, kus vaadeldakse projektori (sinised kiired) ja reaalsuse (punased kiired) punktvalgusallikatelt lähtuva valguse käiku.	Google’i prillidest „paistab välja“ projektori helendus. Prillide optilist skeemi vaadates on ilmselge, et nii see peabki olema.

Mida neil piltidel tähele panna?

Me võime piirduda sellise lihtsa seletusega, kuid lähemalt vaadeldes tekib küsimusi juurde. Näiteks peab klaaskuubi peegeldav ots olema sfääriline, st moodustama seestpoolt vaadatuna nõguspeegli – kui suur peaks aga olema selle kõverusraadius ja fookuskaugus? Kui kaugele silmas peaks tekkima infoekraani näiv kujutis, et ekraani vaadates end mugavalt tunda? Kuidas on neis prillides välditud kujutise moonutusi? Google’i prillide mudeli saab üsna lihtsate vahenditega ise teha, seega on nende küsimuste uurimiseks olemas hea võimalus.

Lõpuks üks realistlikum skeem, kus peal palju lisakomponente, aga mille põhiline idee on seesama.